Filminduses on selline võte, et kaader algab kusagilt galaktika pealt ja suumib läbi tähetolmu, pilvede ning majade lõpuks tegelase tuppa. Kertu Moppeli lavastatud „Mõnikord on kõik nii selge“ liigub mõnes mõttes tagurpidi. Argielu igapäevastelt või jõudeelu igavatelt detailidelt imbub kaamera järk-järgult üha kõrgematesse sfääridesse, kuni minu pilk jääb viimase stseeni hajudes kas kogemata või teadlikult moodustunud udukogule – suitsumasina poolt välja paisatud galaktikale. Oli see siis kogemata või mitte, aga Moppeli lavastuses näib muidu olevat küll nii, et reaalsuse pragude vahelt paistab igavikulisi teemasid ja kosmilisi küsimusi. Võiks ju arvata, et on puhas postmodernism ja Suurte Tõdede puruks pragistamine, aga ei ole. Moppel on selgelt sarkastiline, kriitiline ja kohati õel, kuid minu arust mitte kunagi küüniline. See lavastus ei ole nihilistlik, mittemillegi asemel on Kõik.
Iga moppellik kordus, iga argistseeni halastamatu taasesitus läheb „Groundhog Day“ õpetliku moraali asemel Monty Pythoni teed. Maatriks köhatab ja selle glitch‘ides paljastub hetkeks reaalsuse roheline ekraan. Aga minu arust ei ole Moppeli maailm ja errori esteetika mitte Maatriksi moodi negatiivne illusioon, kus mahlaka steigi saab manada lauale ainult enesepettusega. „Mõnikord on kõik nii selge“ järgib „Kunstvere ja -pisarate“ filosoofiat – see on koan, kus absurdsuse kaudu ilmutab end muster, kus elu võimalikkus Maal ilmneb ainult siis, kui läbi pilvede näha kosmost.
Moppeli piimajõed ja pudrumäed on kättesaadavad kõikjal, ka kosmoses, ent selleks tuleb leppida mõradega maailmapildis. Mida enam märgata pragusid ja vigu reaalsuses, seda rohkem õpid seda mõistma ja armastama. Okakura Kakuzo on kirjeldanud raamatus „The Book of Tea“, kuidas taoistid ehitavad pealtnäha täiusliku ja veatu palvela, kuid jätavad igale poole sisse korrapäratust. Täiuslikkus on surm või, õigemini, surm on täiuslikkus. Elu ei ole lõpuni korrapärane, selle situatsioonid ja hetked korduvad küll mõnikord justkui hirmutava täpsusega, aga see on moppellik illusioon. Kordub, kordub, kordub, kuid iga korraga läheb vea amplituud suuremaks ja lõpuks laguneb või hajub kõik universumi lohutava muige saatel. Hallis argipäevas seletamatult kadunud kohvitassist arenenud kolmanda astme lähikontakt tipneb Kõige Suurema Sõbra avataaraga, mille järel ebamaine puder tundubki läbinisti loomulikuna. Hapuks läinud piimast saab ka kord Linnutee ehk Milky Way – seesama suitsumasina udukogu.
Viinistu on Eestis tõenäoliselt ruutmeetri kohta näinud kõige rohkem abstraktset teatrit ja sellesse kohta sobib see vorm ideaalselt. Juba esimestest hetkedest oli selge, et vanamoodsa, Suure Teatri Koolkonna stiilis alanud angloameerika keskklassi suhtedraama (vt. ka Friel, Brian; O’Neill, Eugene) ei saa kaua kesta, see ei päde. Selle lagunemise jälgimine on sama vaimustav kui sumbunud ühiskonnaklišeede või kivistunud mõtteviiside lõhkumine. Õnneks ma ei tea, kui palju on panustanud lavastaja või näitlejad, seepärast kasutan fraase nagu „Moppeli maailm“ ainult lavastuse tähistamiseks, mitte kiituse monopoliseerimiseks. Kindlasti on siin olnud grupitöö – erinevaid inimesi häirivad ühiskonnas erinevad nähtused. Kuid see mõnu, millega näiteks mehed ilguvad võrdõiguslikkuse debatis kõne- ja kehakeele dissonantsi kallal või tülpinud leppimine, mida ilmutab ratastooliga kõrgendatud poodiumile lõksu jäetud „elav näide“, on ilmselt universaalsed teemad. Sotsiaalküsimustes kipub aeg-ajalt olema nii, et korrutatakse pähetambitud käibefraase või kohustuslikke valemeid, kuid tegelik käitumine ei erine karvavõrdki kritiseeritavast. Hea on tõdeda, et „Mõnikord on kõik nii selge“ käsitleb valupunkte montypythonliku satiiri, mitte harda vagaduse või nihilistliku lausrünnakuga. Paatose ja purustamise vahel on ka muid toone ja minu jaoks on tabatud õiget nooti. Ühiskond (mitte ainult ja tingimata Eesti ühiskond) väärib alati kõverpeeglit, sest vigade ja pragude võimendamiseks töötab satiir mõnikord kõige paremini. Seda tänuväärsem, et seda käsitletakse piisavalt vahedalt, et lõikaks, kuid piisavalt täpselt, et mitte liigselt verd valada.
