Luuletule 001: Vaba vaimutuul üle kõleda kultuuritundra (Jüri Kolk)


Jüri Kolk “Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)”, Võluri Tagasitulek, 2009

Jüri Kolk on mees, kelle luules ühenduvad vaimustaval moel väga erinevad mõttetargad. Ühe nurga alt sõidab sisse idamaine kaemus a’ la Konfutsius (nõnda külvad/ nõnda lõikad// issanda käes muutub kõik relvaks, “issand heidab 12”), teise lähenemise pakub Švejk (kused/ vabandage väljendust/ ja magad edasi, “karjäära tähtkuju 5”), kolmandana meenub tehnofiil Aleksei Gastev (siuh/ säuh/ läbitungimine/ möödavuhisemine/…/ veidi suuremat kiirust/ maa vetrub/ õhk virvendab, “kerge häirega rütmimasin”).

Aga nagu ugrikultuuris ikka, võtab ugri mees kõik need välismaised voolud ja paneb ühte patta, segab segamini ning võtab omaks. Kolk on küll ugrimasin (“taevapõdra rahvas”), kes leelotab mehiselt ja saamilikult sellest, mida näeb, kuid ta on siiski kaasaegne ugrimasin – kontorisse aheldatud kaunishing, kelle tööd kuhjuvad (“imev-vidinate mäss 1”) ja vaatavad teda “narkokoera kurva, kõikemõistva pilguga” (“karjäära tähtkuju 2”).
Kolk on omamoodi keskkonna ehk loodusega üks ja kõnnib tänapäevases elus nagu laulik, kelle silma alla ilmuvad ja sõnadesse satuvad sellised loomad nagu mäger, väljapääsuke ja jõudeelukas. See harmoonia töötava kontoriinimese ja keskkonna vahel pole alati eluterve ning tekkinud hõõrdumised sunnivadki Kolki paiskama välja lobedat virvarri, kus pöörlevad teravmeelsed tähelepanekud ning nauditavad torked ühiskonna aadressil. Ogalise ja vaheda, väga harva üldse riimitud tekstivoo seas mõjub riimis ja rütmis “lumivalgekese laul” peaaegu et ootamatu ja sobimatu sissetungijana.
“Barbar Conan…” on kohkumatu, vaba, piiritu vaimutuul üle kõleda kultuuritundra, kus võimutsevad naised nagu tankirusikad (“ooper”) ning kuu tuleb “kahesajaga vastu, täistuled peal” (“kuu”). See on iidse regilaulu moodi elementide korrutamine ja kordamine, kus erinevad mõttejooned kord ristuvad, kord kaugenevad üksteisest, et siis jälle kokku saada. Selline kirev tapeet, mille mustrite järgimine pakub naudingut ja väga sagedasti ka naerupahvakuid.
Arvustuses on kombeks võrrelda taieseid teiste, tuntud autorite ja teostega, kuid Kolki pole minu arust kellegagi võrrelda. “Barbar Conan…” on võrreldamatu ja võrratu nagu üksiku tundras lonkija kaeblik laul.

Comments are closed.

Egokulturism is using WP-Gravatar