Siim Kera, “me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks”, Eesti Keele Sihtasutus, 2009
Esmamulje sellest kogust on otsekui kutsikast, kes on keeranud end selili ja paljastanud kõhu, kuna esimesed kaks luuletust lõpetab palve – ärge lõhkuge mind (nimetu luuletus) ja ära keera lehte (“me kõik oleme luuletused”). Lisaks süveneb tunne kohmetust või altkulmu põrnitsevast autorist lugemise jooksul aina ning mõjub väga mitmeti.
Kohati on tekstid liiga teismelised, eitades oma elu mõttekust (“ema, ma olen maailma pikim jõgi”) ja romantika vajadust (“(romantika)”) või halvustades tüdrukute täitmatust (“romantika hävitab maailma”). Õnneks tasakaalustab sellist tonaalsust aga meeldivalt jõuline teravus ja iroonia (või ütlevad seda/ mu sõbrad/ nad on ju nii/ taibukad, “sinu jalad”).
Kohati on noore inimese ägedus ja otsekohesus lausa armsad (“matemaatika”) ning silme ette kerkib lihtne, torssis poiss, kes tunneb end kohmetult, kuid ei varja, et lisaks kepile ta vahel ka paitab hellalt (“kos mos”). Läbivat seksuaalsust esitab Kera teinekord mõnusa kelmikusega (“eesti majandus”) ja parimatel hetkedel üllatabki “me vaatame…” mind oma veidra, laheda reisiga läbi ootamatute kujundite (“ungari rahvatantsijad”, “selgroog” jpt).
Oma kõrgvormis on Kera luule absurdimaiguline, mõtiskledes armastuse ja iha tähtsuse/tühisuse üle, liikudes samas kiirkäigul üle sürrealistliku maastiku, kus paistab kolm kuud ja päikesekiirte eest võib peita end päikese taha.
Luulekogu kirevus mängib mõnikord sellele vastu ja kui ma oleks olnud toimetaja, jäänuks ukse taha pisut poolikud mõtted (näiteks “rotimürgiorgia”), kuid seinast-seina visklemisel on oma voorused ja tõenäoliselt pakub “me vaatame…” üsna head ülevaadet Siim Kera mõtetest seniste eluaastate jooksul. Igal juhul on see nimi, mille ilmumist jälgin hoolikalt edaspidigi.
