Maria Lee “äramõte”, Verb, 2007
Maria Lee “äramõte” on sama habras, peen ja armas nagu esimesel leheküljel pesitsev koll, kes teeb hirmutavat nägu, kuid kelle õrnad jooned ei ähvarda. See kompromiss ehmatava teravuse ja malbe vormi vahel, see kahe nähtuse piiri peal olemine läbib tervet luulekogu. “Äramõtte” illustratsioonide poolikud näod ja ridade taha peitunud poolikud inimesed on valguse ja varjude piiril. Värelus, heitlikkus, sulgi laokile jätnud põgenejad (“eeskiri”) – kõik need tegelased hõljuvad üleminekus unest surma (“uni”) ja ehk ka vastupidi. Sageli eristab kahte maailma vaid aknaklaas.
“Äramõte” on kui varahommik ühe tüdruku tillukeses toas, kus rõsket maailma on näha veeauruga kaetud akna taga. See on tuba, kus on talumatu, lahenduseta üksindus, kus “üks on liiga vähe, kuid kaks liiga palju”. Seal on valu ja verd kui veini (“muusa”), tablette (“elujaa”) ning vermeis käsi (“koduvägivald”), kuid protsess pole veel lõpule jõudnud. “Äramõte” on ootel, pingest tiine nagu elektrist rase taevas (“sõda”).
Akna taga paistab maailm – aknad ning klaas kui peegel vilksatavad paljudes luuletustes, sageli seoses une või surmaga (“kui mina tulin läbi klaasi ära, siis kuhu jäid sina?”).
Üks väheseid tugevaid, otsekoheseid ja jõulisi esemeid selles toas on kohv, mis on kange ja kõrvetav (“klaasist pilgud klaassilmades”). Ehk on just sellest tekkinud aur, mis katab kalki aknaklaasi? Vahest on just süsimust kohv (“päevhaaval”) ainus asi, mis aitab siis, kui ajapikku hakkab meie valgesus kustutama meie kontuure (“valge”).
“Äramõte” on fatalistlik, hajuv ja heitlik pilk ühe maailma lõppu, kuhu me kõik tuleme kunagi tagasi valgesse haihtunud hävinguna (“valge”). Kes teab, võib olla polegi me ühel hetkel lõpuks muud kui need tühjad pliiatsijooned, mis ei moodusta muud, kui luulekogu kaanel seisva inimkuju.
