Kaarel Kressa “Oidroon”, Eesti Keele Sihtasutus, 2005
Kressa “Oidroon” on üliõhuke vihik, kus 21 luuletust on pressitud kaante vahele nii, et õhku on seal vähe. See tähendab, kogu tase on ühtlane ja midagi välja oleks sealt ilmselt raske jätta. Selles mõttes ongi kokku, õhukeseks pressitud.
“Oidroon” üllatab kohe sellega, et tänases luulemaailmas kohtab riimis luulet harva, sestap on alguses peaaegu et raske harjuda sellega, kuidas ridade lõpud lähevad kokku. Tõsi, isikliku maitse jaoks mõnikord vaid vaevu, nagu tüse asi, kes meeleheitlikult liiga kitsaste teksapükste nööpe väevõimuga kinni väänab. Riimid nagu meenutustest–žest ja põnev-nõme (“Spleen”) panevad kohati võpatama.
“Oidrooni” puhul on huvitav aga tema hääl. See luulekogu on nurgeline, hakitud ja metallkuupidest koosnev kehand, mille terashallid koostisosad ehk teemad asetuvad lakkamatult raamistiku sees ümber. Metalse, masinlikult küünilise konveierjada puhul on seda ootamatumad need äkkhellused nagu Su kolpa paitab seest ja väljast lillelõhnaline tuul (“Lihtne”).
Jääb selline mulje, nagu oleks “Oidroon” kõrtsis viskit timmiv, tehasest vallandatud, kibestunud tööstusroboti veateade või error log. Masinliku ahastuse ja arutleva joodiku eneseanalüüsi kokkupõrkest sündinud mõttekõlksude jada, mis viib lugejat läbi spliini, alkoholi ja “võimalustest tiine maailma” (“Silmad”).
Ja selle kõige raamiks on raevukas trots ehk nagu Kressa ise ütleb: Siis põlvitab maailm mu ees, tahtes suhu/ mult võtta – / ja mina ei lase (“Pöördumine”).
Mõneti teravapiiriliseks jääb see metallklots – nagu oleks midagi lõigatud ära tema eest ja tagant. “Oidroon” mõjub kui üks tükk mingist komplektist, mis üksikuna jääbki kuidagi üksi. Õhukeseks pressitud nagu valtsdetail, aga detail kuulub alati millegi suurema juurde. Seda suuremat jäi mul tajumata, aga kas error on minu või Kressa süsteemis, ei oskagi öelda.
