Indrek Koff, „Vana laul“, Verb, 2006
„Vana laul“ on tõepoolest vana laul ja jutt sellest tuttavast asjast, mida meie nimetame eluks. Mõnes mõttes on luulekogu topeltsümbol – ühest küljest on seal 40 luuletust ja esimese illustratsiooni (rase naine) järgi võiks väita, et iga luuletus tähistab ühte rasedusnädalat. Teisest küljest on luulevalik väga selgelt ja otseselt elukäik, suudlusest (rasedus) surnu laubale antud suudluseni. Rasedale naisele järgnevad illustratsioonidena väike inimene, seejärel suurem inimene, siis juba segaseid aegu märkiv hieroglüüf, siis väeti vanur, siis suur ja jõuline skelett ning lõpuks tuhm põrm.
Igas luuletuses esinev suudlus tähistab üheaegselt nii armastust kui seda magusat miskit, mis paneb rattaid käima. Mõned luuletused kuuluvad paari ja esitavad alternatiivseid võimalusi, kuidas elus võib minna, selles mõttes on „Vana laul“ kohati ka nagu „40 pildikest, mis võivad esineda meie kõigi jaoks“.
Algselt lihtsa ja sooja jõuna esinevad suudlused asenduvad ajapikku koleduste, okse („25“) ja viinaga („34“). Varases nooruses „maad väristav“ („31“) suudlus on varsti selline, mis noh oli kah („27“). Asi võib minna koguni päris hulluks ja inimesele ei pruugi jääda muud kui nukker usk sellesse, et müüa võib kõike peale puhta armastuse : raha eest saab suhu võtta/ suud anda/ ei saa („23“).
Hieroglüüfsel eluperioodil (keskeas) võibki tulla igatsus printsi („23“) või kellegi järele, kellega oleks võimalik igapäevaelu rõõme jagada („22“) ning isegi sõlmitud suhted lähevad lõpuks lõhki, kui argisurve, kõrvalehüpped ja mõistmatus võtavad oma.
Kohati lausa regivärsiliseks minev „Vana laul“ (lööb lahti su ihu ilusa/ läbi su pale punase, „25“) aga häiribki selle lihtsakoelise „esimese tasandiga“. Ehk: elu on selline, ütleb luulekogu. Jah, lihtsustatud mõttes vahest ongi, aga mis ma selle teadmisega peale hakkan? Mulle meeldib see, kui luule leiab üles mingi osava vaatenurga, mille kaudu inimesed pole sageli asju näinud. „Vana laul“ on natuke sellist tüüpi nagu pilt lillevaasist. Maalitud oskuslikult ja lilled on ilusad, aga ei raputa mu maailmavaadet. Samas on väga-väga palju inimesi, kellele sellised pildid meeldivad tohutult ja kellel aitab selline ilu päeva mööda saata. Neile „Vana laul“ ilmselt ongi.
