Kaspar Jassa, “modus silendi”, Härmametsa Talu Kirjastus, 2004
Kaspar Jassa oleks otsekui teatud kinnisest asutusest põgenenud (diagnoos: haikulisus) patsient, kelle kirjutisi leitakse hommikuti plankudelt ja seintelt. Möödakäijad loevad neid ja mõtisklevad endamisi hetkeks, kas tegemist on tõekuulutuse või sonimisega.
“Modus silendi” on katkematu jada, leheküljenumbrite ja pealkirjadeta tekstivoog, kus korduvad kaemuslikud tähelepanekud. Peamiselt looduslikud motiivid (tuul, vesi) ja valguse-öö vaheldumised ei lasegi jõuda selgusele, kas tegemist on ühe palavikulise unenäo või pika aja jooksul tehtud ülestähendustega.
Ah et mis mõttes on see haikulik? Näiteks: lagedas metsas/ lasub lumine valgus/ kui lähevad luiged/ käänaku taha. Ei ole jah 5+5+7 silpi, aga mõjub sellise eesti haikuna. Vastuoluliste sõnade ja kirjelduste tiheda padrikuna, mis on raiutud väikesteks ridadeks. Need read kubisevad väiksusest hoolimata, kajavad rääkimata lugudest nagu tillukeseks öökapiks tahutud tammehiis. Eesti haiku on sageli nukker, magusvalus, sageli sügis: raagus majad ja tühi taevas/ muutub pimedaks ja pimedas pole näha/ kes süütab tiku.
“Modus silendi” pole alati lumehullunud ekslemine mööda raagus maastikku, seal on ka sooje hetki ja lõpuks jõuavad nii lugeja kui autor külma labürindi järel kõige kuumemasse kohta: meil on nii hea/ et öö jääb vahele/ ja pole vaja/ ühtegi sõna/ inimese ja inimese/ vahele. Tühjusega alanud luulekogu (pildi keskel triip/ all tühi ja ülal tühi/ ei midagi muud) jõuab viimasel leheküljel seega täiuseni. Veider retk, aga ekslemist väärt.
