Eliina Korts, „Lööklaused murravad metsi“, Värske Rõhk, 2006
„Lööklaused murravad metsi“ on vaid ligi neli aastat vana, kuid mõjub tänase uue luule kõrval juba klassikana – see on tihe, terav ja tugev kogu, mille raskus nõjatub petlikult väikese välimuse juures kätele.
Eliina Kortsi luule on täis häid leide ja erinevalt mõne muu loomingust on sellel rohkem kui üks mõõde. „Lööklaused…“ on ruumiline ja sünesteetiline kobar hullunud luulet, mis kõigub maniakaalselt erinevate tujude vahel.
Kohati on „Lööklaused…“ halastamatu ja kalk, kui lugeja ette kerkivad sellised read nagu su käes on Aeg,/ murrad seda pisikesteks minutiteks ja tõmbad ninna (lk. 32) või mu kallima silmad:/ päeval mõtlevad nad raha peale,/ öösel keha peale (lk. 7). Siis on Korts julm ja küüniline ning hoolikalt valitud sõnad nüpeldavad seda, kes ette juhtub. Järgmisel hetkel võib ta muutuda aga ootamatult hellaks, kirglikuks ja armastavaks, koguni elu ihalevaks: jõgi embab sind/ rohelus ihkab sind/ Päike kuldab sind/ ja Tema armastab sind (lk. 21).
Selline vaheldumine nahaalse torke (tegelt olen lihtsalt liiga ratsionaalne nagu kõik naised, lk. 47) ja siira ülestunnistuse (ihalen vaid kodu ja usalduse järele, lk. 56) vahel ei jäta hüplikku muljet, nagu võiks oodata. Närvilist, heitlikku, elektrilist, seda küll. „Lööklaused…“ on bipolaarne kogu. Üheks illustratsiooniks raamatus on pilt kahest aknast, mis väliselt on peaaegu et ühesugused, ainult et üks on katkisem kui teine.
Jääb mulje, otsekui oleks Korts ise samasugune, otsekui rabeleks temas kaks meelsust, millest üks on haavatum kui teine. Hullusele osutab ridagi: Taipan, et olen hull eluaeg olnud (lk. 17).
Väga võimsalt mõjub selle katkisuse foonil katkestus: ma küll a. teda,/ aga mitte nii nagu tema arvab/ ta on lihtsalt nii kohutavalt arusaamatu/ nagu igaüks, kes mind a. (lk. 46).
See ahastav a. jääb kummitama. See on millegi puudumine või õigemini midagi sellist, mis on väärastunud vorm jumalikult puhtast ja abstraktsest „armastusest“.
Hullumeelne kogu tüdrukult, kes a. Kas kunagi, kas kunagi veel, kas ennast, sind või mind – seda teavad vaid katkised aknad.
