Ott Heinapuu, “Inglile”, Võluri Tagasitulek, 2009
Ott Heinapuu “Inglile” on oma kujunduses nii lihtne ja minimalistlik, et ohvriks on toodud koguni leheküljenumbrid. Ühe ametliku väljaande kirjutaja ajas selline asi lausa pöördesse ja tulemuseks oli tõhus kopatäis pahameelt. Mina läksin kergema vastupanu teed ja kirjutasin numbrid ise käsitsi sisse…
Teksti kõrval on ainsaks mittevalgeks elemendiks raamatus Elo-Mall Toometi joonistused, mis juba kaane peal annavad üheselt mõista, millest tuleb jutt. Ussikuningas, põhjapõdrad ja ilmapuu peaks tegema kristallselgeks selle, et Ott Heinapuu luule on ugrilik ja mütoloogiline. Just seesama toon aga määrabki lõppeks vastuvõtu. Neile, kellele see on esimene kokkupuude eesti mütoloogiaga, võib “Inglile” olla värske ja põnev pilguheit ühte kadunud (kaduvasse?) aega, kus põlisrahvas elas sügavate laante vahel ja linnades ajasid omi asju vaid saksad või juurtest võõrdunud kadakad. Neile, kes on juba lugenud vanasõnu, muinasjutte ja “Kalevipoega”, võib selline uuspaganlik kontsentraat minna aga üle võlli.
Olen minagi sarnaselt Heinapuule rollimängur ja tunnen samuti rõõmu vanadest lugudest, kuid selline 99-protsendiline lahus hõbehelmestest, unkaaukudest ja valdjatütardest on minu jaoks liiga kange. “Inglile” on kui sissejuhatus eesti muinasmütoloogiasse ja mõjub nagu sõõm kodukootud “teravat”. Väikeses koguses paneb vere käima, suures koguses hakkab vastu.
Oleks tahtnud pisut tänapäevasemat segu. Andrus Kivirähu maailmas põimuvad ussisõnad ja ahjualused kaasaegse huumori või uuema aja leiutistega – sarnane anakronism oleks olnud värskendav ka selles luulekogus. Räägitakse, et ugri šamaanid kannavad tänapäeval loomanahkade ja võlukontide seas oma rüü peal ka pudelikorke ja viisnurkadega sinelinööpe ehk kõike, milles on jõud. Päritolu pole tähtis. Selline teiste kultuuride allaneelamine ja seedimine ongi ugri tugevus. Stiilipuhas ja kontsentreeritud “Inglile” etno mõjub aga nagu kokteiliklaasi valatud koduõlu – vale koht õige asja jaoks.
Luulekogu on pühendatud “Inglile”, kelle silmis Heinapuu näeb mütoloogiat ja kaja kaugetest aegadest ning muinasjuttudest. Kuna tegemist näib olevat naisingliga, mõjub 80-leheküljeline pühendus mõnes mõttes nagu J. Randvere (Johannes Aaviku) “Ruth”, igatsev pöördumine täiusliku naise poole, ainult et Heinapuu puhul on pöördumine märksa ontlikum ja erootikast puhastet.
“Inglile” on terviklik tsükkel, mis algab algusega (loodan Sind kohata/ uue unenäo alguses, lk. 1) ja lõpeb lõpuga (muinasjutu kadunud lõpust/ leian sule, lk. 79). Pealkirjade puudumise tõttu võib nende kahe vahele jäävaid tekste võtta ühe katkematu voona, kuid rütmi ja korduste ilmnemine sunnib eristama kindlaid lõike, mida saab käsitleda eraldiseisvate luuletustena. Lehekülgedel 5-23 on algusreaks Sinu silmade taevas; lehekülgedel 27-29 kutsun Sind kaasa; lehekülgedel 33-37 näib olevat luuletus, mis algab sõnadega tahan raputada oma saapailt ja lõpeb viimase salmiga tahan pyhkida oma juustest. Lehekülgedel 55-57 algavad tekstid sõnaga tuled ja lehekülgedel 65-71 on äratuntava visuaalse rütmiga luuletus, mille salmid algavad sõnaga tantsides ning mille jätkuks või viimaseks salmiks võib pidada lehekülge 75, kus autor konstanteerib: jäängi Sinuga tantsima.
Kujundid on üldiselt väga rangelt mütoloogilistes piirides. See on maailm, kus tilisevad kuljused, lumiste hundimetsade vahel hõljub hobuste hingeauru ja nõmmeotsa emanda käes on kadunud kirikinnas. Vahele võib sattuda ka pisut kentsakaid kujundeid, nagu näiteks menstruatsioonivoog, mis uhub orvu nägu (kolme kuupuhastuse vere jõgi/ kus hulbivad unenäod/ peseb vaeslapse pale, lk. 77)…
Kogu tsükkel on, nagu juba mainitud, aga väga stiilipuhas. Selliste fraaside nagu kadajasuitsu hõngu varjus (lk. 47) või musta kasupäise pässu nahast/ kapukide kõnnil (lk. 55) või […]maksakarvalise maa/ valgete sute jooksuajal (lk. 9) esinemine 21. sajandi luulekogus on pigem haruldane. 20. sajandi alguses küll, aga 21. sajandil? Ootamatu, eks.
Mis iseenesest pole ju halb. “Inglile” on omas mahlas väga tugev, ainult et mitte minu maitse. Liiga kange kontsentraat, mida oleks tahtnud lahjendada kas huumori või vahedusega.
