Klaus Eduard “Pommikutsikas”, Ilmamaa, 2003
“Loomingu Raamatukogus” ilmus 2009. aastal Tiit Hennoste “Kommikoer ja pommikoer”. Klaus Eduardil ilmus 2003. aastal luulekogu “Pommikutsikas”. Kokkusattumus? Jah, kindlasti.
Vot selline seostamatus on üks aspekt, mis paljude Klausi luuletuste puhul hakkab häirima. Mõnikord puudutab see sisu, mõnikord rütmi, aga sageli juhtub seda, et luuletuse üks ots räägib august, teine pommipaugust.
“Pommikutsikas” on küllalt mahukas (91 lehekülge), kuid toimetajarollis oleks ma kärpinud sellest üsna mitmeid tekste välja. Kasvõi ainult seepärast, et nad ei varjutaks ülejäänut, mis on tõesti hea.
Klausi – minu teada – seni ainsa koguna langeb “Pommikutsikas” vahest samasse lehtrisse, kuhu 99 protsenti debüütkogudest (sealhulgas allakirjutanu oma, khmm): valik on seinast seina, tõenäoliselt pikast perioodist ja nii kirevatest teemadest, et sellest on raske kinni hakata. Head luuletused võivad saada lehenaabriks nõrgemad ja toredad leiud võivad kaduda keskpärasema materjali sisse.
Sellest hoolimata on “Pommikutsikas” kohati väga mõnus lugemine. Esmalt oma kelmikate ja mänguliste tekstide tõttu, mis käituvad ükskord nutika märkuse, teinekord leidliku kannapöördena. Näiteks meenutab Klaus paljukasutatud sõnade otsetähendust (me olime näe taadiga/ viiskümmend aastat koos/ siis läksin ma ja jätsin ta/ ja tema ennast poos/…/koosolekuil on meie maal/ veel väga kõva kaal, lk. 88), rebib vemmalvärssi (päkapikud küünlavalgel/ pisar pesemata palgel/ kurvalt käivad ümber kännu – / oli kuusk kuid nüüd on lännu, “Õudusjutte jõuludeks”) või nokib tuntud ridade kallal (eestirahval onne tooma, lk. 46). Sellistel hetkedel meenub üks teine eesti luuletaja, kelle nime ma teadlikult ei maini siin enne viimast lõiku, et mitte lugejat kohe kallutama hakata.
Õnnestunud hetkedel ühendab Klaus Eduard otsekui džentelmenliku elegantsi regilauliku leelotustega ja tulemus on siidiselt rütmiline ja sisult kelmikas laul (ma olen joonud ärge tehke välja/ sest mina hakkan välja tegema, lk. 50), mis mõnel juhul on lihtsalt ilus vinjett (“Kes ikka näeb, mis sisse läeb”) ja teinekord korrutab end ekstaatilise joigumisena (karja meid ajavad karja/ meid ajavad/ need kelle harja meid/ ajavad need kelle/ eest läeme tulle me/ need kelle eest läeme/ merre me, lk. 79).
Viimane tekstinäide juhatab ilusti järgmise tähelepanekuni – erinevalt täna levinud luulest näib Klaus Eduardi looming olevat vähemuses, kuna minu arust kasutatakse realõppu ehk pausi tänapäeval pigem mõttemuutuse või mõtte rõhutamiseks, samas kui Klausi luules on see sageli rütmilise tähtsusega või koguni murrab mõtteid efekti mõttes pooleks (näiteks püüan vahel täita/ tankitõrjemiiniga/ kõhtu kuid ei näita//teile seda kunsti, lk. 9). Tõsi, vahel tekivad rütmiraudteel sellised hüpped, et see sõit paneb võpatama (ta hommikul vara käis tänavail tööl/ ja õhtuti hilja käis koolis/ ja turu päält lõuna ajal/ sai näpatud toidupoolis, lk. 87).
Rütmiga mängimine läheb mitmelgi korral minu jaoks lõpuks üle piiride ja mõned luuletused upuvad kolme- või neljakordse muutuse järel kompotti. Samasugune kompotikeetmine kehtib teinekord ka sisu kohta, kui luuletused meenutavad lihtlabast leelutamist rütmi või vormi nimel (näiteks läbi lume/ sahiseva/ sõidab saanike/ vaikselt hakkab/ tõeks saama/ meie plaanike, lk. 86 või Leeni, see läks seenile/ ütles veel pelmeenile,/ enne kui ta lahkus:/ “Paneb sinu rohkus/ imestama mindki,/ saatku õnn sind elus,/ saatku, sõber, sindki.”, lk. 21). Ja kui need kaks kokku saavad, on tulemuseks üsna oigamapanev trallitamine, mis oleks pidanud piirduma sahtliga (Igapäev ei luksu ma luksu ma luksu ma/ aga mul ei tuksu ka/ süda ega kops/ olen nagu tops, lk. 49).
Seda ma räägin, et toimetajakätt oleks vaja. Kogus on 91 lehekülge, aga tõenäoliselt saaks hakkama umbes pooltega.
Lõpuks see lubatud “saladus”. Muidugi oleks võinud (pidanud?) alustama arvustust täheldusega, et kuhu see käbi saab ikka kukkuda, kui kännu nimi on Runnel. Aga see oleks olnud ebaõiglane ainuüksi seetõttu, et oma kirjanduslikku pseudonüümi valides on Klaus Eduard jätnud mainimata oma perekonnanime. Kas pole see palve, et jäetaks iga jumala kord tõmbamata võrdlus “No muidugi, luuletajast isal peabki olema luuletajast poeg”?
