Egokulturism

Mitu tuhat aastat tagasi tundsid inimesed sarnaseid muresid nagu tänapäevalgi. Oled ümbruskonna kõige ägedam mees, aga igav on. Tuleb mingi uus jorss, annaks molli talle. Siis vaatad, et ei: jumala normaalne jope on, teed mõned õlled temaga. Mõtlete, et teeks midagi käredat. Tõmbaks kellelegi lõõtsa või midagi. Ma ei tea, lööks mingi venna maha. Noh, normaalne! Aga siis tulevad jumalad kobisema – einoh, saada persse! Ja siis, sa ei kujuta ette, täitsa lõpp! Üks mees peab surema jumala eest. Mesopotaamias ei ole nii, et jumalus tuleb maa peale ja sureb selleks, et lunastada inimkonda. Inimesed surevad selleks, et lunastada jumalust ja toita tähetaguste immigrantide jälki nälga. Sumeri jumalad on tühised nagu tuvid ja vadistavad nagu varblased. Inimesed pole nende jaoks muud kui nuumatav lambakari, kelle lihavate jäsemete rasv voolab üle jumalate irvitavate põskede.
Mõni ime siis, et isegi ümbruskonna kõige ägedamal mehel tekib vältimatult suur küsimus – milleks see kõik? Kas pole siis mingit pääseteed nüristavast päevhaaval kulgemisest surma poole? Kui inimkonna suurim kangelane suutis eitada veeuputust ja lahendada igavese elu mõistatuse, siis miks ei võiks seda teha uusim kangelane? Miks ei võiks eitada surma ja tuua sõber hauast tagasi?
Von Krahli „Gilgamesh“ on „Stalker“ steroididel. Tummade, tapetud betoonehitiste jäänustel ekslevad kangelased liiguvad sama küsimuse poole nagu ookeanisügaviku kalad, kelle otsatus meeleheitlikus pimeduses kiiskab üksainus sädelev lunastusetäpp. Ainult et alati võib tulla ilmsiks, et seesama sädelev täpp on röövkala omaenda jätke otsas, iseenda nina all rippuv ahvatlus – individuaalsest vaimumaailmast väljunud suur ja sädelev küsimus, mis juhib vastuste järele janunevat hordi igavesti mööda otsatut pimedust ringi, kuni nad kurnatusse surevad. Uta-napišti, uputuse-eelne kangelane, pääses igavesest rändamisest vaid tänu sellele, et – vana kala nagu ta oli – neelas nina ees rippuva jätke lihtsalt alla. Küsimusest sai vastus ja Uta-napišti sai rahu, kuid mis hinnaga? nagu ta ise retooriliselt täheldab.
Erinevalt Tarkovski viisakatest, haritud otsijatest kõnnivad Mesopotaamia rusudes alasti, harimatu põlluharija ja tühjaks kestaks taandunud metsmees. Paradiisiaiast välja tõugatud kangelased leiavad oma viigilehed alles peale surma. Jumalad on osutunud lõugavate genitaalidega inimsööjateks, paradiisiaeda valvanud koletis ühe torumehe täispuhutud illusiooniks, maailm pole muud kui kadunud hingede räbalaid täis prügimägi. Kui kellelgi on üldse võimu, siis helkurvestidega mupol ja pauerpointidega protokollidel.
Ons üldse mõtet elada? Päev-päeva kaupa nihkuda surma poole? Sellele küsimusele otsivad vastust nii inimkonna helgeimad(?) pead – sõnatükke välja raiuv Lacan ja kaubamärgilikult tatti pritsiv Žižek näiteks – kui ka Mesopotaamias linna peal õlut kaaninud „kangelased“. Ainus, kes on leidnud vastuse, on erak Uta-napišti, aga tema ei taha sellest rääkida.
Järelikult on kaks varianti: 1) vastust ei ole ja elul puudub mõte, 2) vastus on olemas ja elu mõte on selline, millest pole mõtet rääkida. Milleks siis selle üle üldse juurelda? Võtame parem õlut ja peksame torujupiga mõnda õnnetut. Aga näe, ikka mõtlevad inimesed edasi. Tühja jumalate templi on võtnud üle filosoofid ja inimesed kuulavad neid suu ammuli, ootavad vastusi, jahivad ääretus pimeduses silme ees säravat täppi. Äkki viib see neid läbi reaalsuse kõrbe Messiase poole?