Egokulturism

Kaks tuhat üksteist aastat peale kristliku ajaarvamise algust vaatan ma põhust seintega Skoone bastionis robotite tantsuetendust. Iga osa sellest lausest on osa mingist süsteemist, aga põnevaim ja veidraim on vahest see kõige viimane. Kristlik süsteem, põhupallidest maja ehitamine, vanamoeline kindlustusviis – need on suhteliselt läbiseeditud etapid. Seevastu robotite liikumine muusika saatel, piruettide ja partneri tajumise digitaliseerimine – need pole. Masinlik tants võib olla tuttav, masinate tants kindlasti mitte.
Ent kõige kummalisem on see, et Põhuteatri seinte vahel sain ma kirgastava elamuse, mida mõjutas kahtlemata kevadel filosoofialoengutes kuuldud arutelu esteetikafilosoofiast ja mida võib sõnastada nii: robottantsijad võivad liikuda täpselt samamoodi nagu inimesed, aga robotvaataja ei suudaks näha selles luulet. Kõik need liigutused on täpsed, koreograafia „läbimõeldud“, hea tahtmise korral võib lugeda sisse mingi süvateoreetilise kontseptsiooni. Aga robotvaataja ei näeks selles muud kui algoritmilist liikumist ja etteantud piirides manööverdamist. See, et ratastel kõlar keerutab end põimlevate nootide saatel ekstaatiliselt prožektori valgusvihus, põhuebemed voogamas kaasa, see on ilu vaataja silmades. Ja ilu ei saa patareisse panna.
Aga installatsioon on muulgi moel kõnekas. Ise-organiseeruv süsteem küll – masinad sõidavad oma loogika järgi, ühegi etenduse ega proovi liikumine pole 100% samasugune –, kuid kõike seda alustavad inimkäed. Vahepealseid etappe algatavad inimkäed. Masinate kirgastumise katkestab inimkäsi. Need pole teistlikud, imede ja palvete kaudu vahendatavad käed, vaid meie jaoks nähtavad inimesed, kes opereerivad valguspiirdega ümbritsetud „kasti“ ümber nagu teadlased, kelle ainus kokkupuude klaasi taha suletud katsealuste materjalidega käib läbi klaasi sisse monteeritud kummikinnaste. Kolm inimest manipuleerivad valgusmaailmas seiklevate masinatega, kuid masinad ei näe neid kunagi. Hoolitsev (või hoopis kiuslik?) käsi lükkab masina liikuma ja ta liigub iseeneslikult – siin on paradoks. Ja kui võtta seda installatsiooni veel nii, et see jaguneb kolmeks osaks, saab väga ahvatleva viite meie enda kõiksusele.
Esimeses osas on algne kaos. Looja käed lükkavad masinad maailma ning seal hakkavad huupi liikuvad robotid endale kohta otsima. Teises osas koondatakse nad põrnitsema ketipuntrast iidolit. Muusikasse sigineb äng ja ebakõlalisus, küpses keskeas maailma meeleheitel vastuste otsimine. Kolmandas osas keerlevad masinmüstikud kirgastuse poole, kuid enne oma loomuliku lõpuni jõudmist katkestavad võidukad inimkäed protsessi ja matavad ekstaatilised masinad pimedusse. Kogu aeg manipuleerib maailmaga kellegi käsi, sõnatu ja oma teguviisi mitte kunagi põhjendav sekkuja.
Veelgi traagilisem on see, et robottantsijad ei suuda kunagi hinnata põhulõhna, ebemete hüpnootilist keerlemist valgusvihus ja musta saali põhuseintesse tekkinud auke, mille kaudu voolab black box‘i keelatud valgust.Tantsijate tähenduseta positsioonid omandavad tähenduslikkuse ainult inimeste tõlgenduses. Robotite Browni liikumine saab kunstilise omaduse vaid vaataja silmades. See ongi ühelt poolt etenduse traagika ja teisalt inimeste triumf. Ükski robot ega robotlik süsteem ei suuda mõista esteetikat. See asub väljaspool tema maailma, kusagil teisel pool valgust. Ja see võikski olla lohutuseks meile kõigile – teisel pool valguspiiret ei ole mitte pimedus, vaid ilu vaataja silmades. Väljaspool algoritme, väljaspool kõlarite siruulatust. Ilu, mille definitsioon on sellel õhtul põhulõhnaline ja kõlalt sinusoidne. Ükski süsteem ei suuda ennustada ette homset ilu ega määrata selle definitsiooni. Ilu on süsteemitu. Elutute klemmide ja kondensaatorite vahel hõljub esteetika võitmatu hingus.