Egokulturism

Eesti poliitikud magasid täna tõenäoliselt paremini kui viimastel päevadel. Ühtse Eesti suurkogu sai peetud, erakonda ei sündinud. NO-kad nägid oma silmaga, kuidas kohal viibinud poliitikamaailma esindajad haarasid ehmunult mobiilide järele, kui lavale astus Allar Jõks ehk potentsiaalse erakonna potentsiaalne esimees. Need kergendussõnumid ja -kõned, mida suurkogu järel edastati, rahustasid aga maha ilmselt viimsegi kulissimehe kõige mustemas parteis.
Suurkogu oli lavastus. Sellised paberitega mehed nagu Virgo Kruve ja Mart Ummelas tegid oma margi mõnusalt täis sellega, kui väga nad kartsid uue erakonna teket. Õigemini, Kruve nägi selle taga IRL-i vandenõu. Aga kuna sama nähti Keskerakonna poolt ka „Teeme ära!“ taga, siis koorub siit mõne psühholoogi jaoks välja võib-olla oluline patsiendi tunnus: iga asja (ummik kesklinnas, vanaema halvenenud tervis, hilinenud kevadsoe) taga on IRL. See selleks.
Tõsi ta on, et Ojasoo ja NO99 kõndisid välja viimase piirini. Korraks oli Saku Suurhallis õhus tuntav noot, et äkki keegi (mitte tingimata NO99, aga osa publikust) tahaks ikkagi teha ära ühe partei. Fakt on see, et hädasti oli vaja Ojasoo viimast kõnet, kus ta meenutas muigamisi: iga kord oodatakse uut jõudu. Kord valisite Res Publica, siis pettusite. Valisite rohelised, siis pettusite. Valisite Indrek Tarandi, küll pettute ka temas – sest ühel hetkel saab uus vanaks. Ja siis tahate jälle uut jõudu. Ilus võimalus öelda paljudele kuulajatele korraga, et pidev uue-ihalus pole mingi lahendus. Oleks võinud teha uue partei ja siis oleks lõppenud see kõik täpselt samamoodi nagu eelmiste uute jõududega. Riiki ei juhi uudsuse ega selle võluga.
Suurkogul oli veel teine, minu jaoks ülimalt oluline funktsioon. Võimsa paroodiaga võeti ära võimalus, et mõni karismaatiline juht teeb samasuguse asja ja asutab populistliku, demagoogilise, kõva kätt ihaleva partei, mis toitub lippude lehvitamisest, „Eesti! Eesti!“ karjumisest ja kaitsevärvi mundris inimestest. Teiste sõnadega, kui eelmise Eesti majanduskriis ja tülpimus mitmeparteisüsteemist viis alguses vapside ja siis Pätsu „kuldajastuni“, on täiesti reaalne võimalus, et selline stsenaarium võiks korduda uuesti. Eriti arvestades Ungarit aastal 2010. Tõsi, Ungaris mängib rolli Trianoni leping, millega riigilt võeti üle 60 protsendi tema territooriumist. Eestis oleks võib-olla ka märksa rohkem marssijaid ja – käsi õieli – „Suur-Eesti“ karjujaid, kui Eesti Vabariik oleks 1940. aastal kaotanud näiteks kõik peale Lääne-Eesti.
Hetk, kui Ojasoo-Semper marssisid sisse trummide põrisedes, lippude lehvides ja klakööride möllus, saateks Jaak Printsi eksalteeritud ettelugemine Olavi Paavolaise raamatust „Külalisena kolmandas Reich’is“ (ma ei tee nalja, just sealt see katke pärines ja seda kinnitas üks asjaosalistest) – siseneb Suur Juht, tema ongi teie, teie oletegi tema, me oleme kõik üks rahvas… See, et publik selle mänguga kaasa ei läinud, tekitas minus tõelist austust ja uhkust Eesti rahva üle. Hoolimata üksikutest gruppidest, kellele meeldib number 88 ja pöetud soeng, ei ole Eestis veel seda kriitilist massi, kes iga massipsühhoosikatse peale tahaks pisarsilmil karjuda „Suur Juht! Me oleme sinuga! Elagu Eesti! Maha meie vaenlased!“ Hea küll, on üks erakond, mille liikmed käituvad sarnaselt, aga suure osa neist moodustavad hallipäised fanaatikud, kellele number 88 ei ole mitte armastatud juhi tähistus, vaid märgib vanust.
Ühtne Eesti mängis läbi ühe võimaliku stsenaariumi, mis võiks aastal 2011 (aga pigem 2012 või hiljem) toimuda. Jääb lootus, et õigeaegne parodeerimine lükkab sellise variandi mõneks ajaks kaugemale. See lavastus oli peeglike seina peal, mis näitas praegust hetkeolukorda Eesti meelsuses. Võib-olla spekuleerin liigselt, aga mulle tundub, et meil ei ole seal peeglis veel piisavalt pruunsärklust või punaseid kaelarätte, et karta tuleviku pärast. Väike klaköörigrupp ei suuda suurimagi pingutuse korral halli massi kaasa meelitada. Nii lollid eestlased vahest enam pole, et kolmandat korda klakööridega kaasa minna.