Egokulturism

Nüüd ma tean, mis tunne on sõita Riiast Tartusse nii, et juhipoolse akna asemel on Rimi toidukile ja kleeplint ning seda toestamas Vargamäe välietenduselt saadud vihmakeep. Ootamatult asenduvad vasakult saadud visuaalsed signaalid lõhnade ja helidega. Kuulad: autot ei tule, küll aga hoovavad kile vahelt sisse Riia kebabiputka magusvänged reklaamid ja Läti põldudele laotatud sõnnikunoodid.
Saabusin Riiast teatrielamustega, vastutasuks jätsin Matīsa iela hämaratesse soppidesse hunniku klaasikilde, pooliku automaki (paneel oli mul kaasas), peotäie Eesti münte (mis ilmselt meenutasid ähmis peaga külalisele latte) ning udaralappe. Noh, neid desinfitseerivaid niisutatud salvrätte, millega udaraid ja käsi pühkida.
Mõnes mõttes kõnekas seos, kuna olin enne auto juurde jõudmist vaadanud Hermanise “Musta piima”, kus laval ammusid raugete pilkudega seksapiilsed lehmnaised.
Kogu selle retke mõte oligi “Latvian Theatre Showcase”, mis otsustas miskipärast pakkuda õigel ajal registreerunutele tasuta teatrit. Tule ainult kohale, ööbi kusagil ja vastu pakume tasuta, inglise keelde sünkroonitavaid etendusi – kavas oli 5 Riia Uue Teatri tükki ja 1 lavastus Läti Uuelt Teatriinstituudilt, Valmiera Draamateatrilt, Liepāja Draamateatrilt, Läti Rahvusteatrilt ja gruppidelt Nomadi, United Intimacy ja Dirty Deal Teatro. Kuna osad tükid kattusid, ei oleks nagunii saanud kõiki vaadata, sestap valisime R-ga välja neli: Regnārs Vaivarise “Vennad” (Riia Uus Teater), Inese Mičule “…tell me about…” (Läti Uus Teatriinstituut), Vladislavs Nastavševsi “Mitja armastus” (Dirty Deal Teatro) ja Alvis Hermanise “Musta piima” (Riia Uus Teater).
“Vennad” (Bračkas) on jõuline, möllav ja testosteroonist mulksuv tragikomöödia, kus rõkkav naer nelja venna lolluste või haldjalikult nääpsu ema tänitamiste üle võib hetk hiljem maanduda lõikava valu keskele ja tekitada kohmetust. Festivali peakorraldaja rõhutas, et Riia Uus Teater on Läti konservatiivses teatrisüsteemis ainus, kus on lubatud draamajuhte ja näitlejaid välja vahetada ning “tulemus on käes”, nagu neiu muigas. Tõesti, Uue Teatri trupp kuidagi silmnähtavalt naudib oma lavastusi, mängib täiel rinnal ja üksteisele. No ilus on vaadata. “Vendade” poksiteematika ja vennaarmastus on kuidagi kaasakiskuv ja mõjuv.
“…tell me about…” (…stāsti man par…) seevastu oli peaaegu nagu kooliteater, halvas mõttes. Eelmisel aastal Läti ainsa lavakooli lõpetanud neli näitlejat mängisid vist noortetükki, sest peale festivalipubliku olid saalis peamiselt sellised külastajad, kellel on homme tööpäeva asemel loodusõpetus, matemaatika ja laulmine. Osadele noorukitele näis tükk olevat üsna igav ja mõttes liitusin ka mina selle arvamusega. Neli näitlejat tegid bändi ja lõid suhteid umbes 80-ndate Riias, aga see kõik oli vähe lihtsakoeline. Et kui tegelane vihastas, siis ta kortsutas kulmu, väänas nägu, lõi jalaga vastu maad ja tuiskas minema. Ja kui armus, siis lasi põlved nõrgaks, ahhetas, volksutas silmi ja kilkas rõõmust. Ühesõnaga, minu jaoks häirivalt… ee.. ekspressiivne stiil? Õnneks oli vaid umbes tund aega pikk.
“Mitja armastus” (Mitjas mīlestība) algas väga võimsal noodil – kaks näitlejat mängisid kogu aeg seina peal, kasutades abivahenditena väljavõetavaid pulki, millel turnides ja kõlkudes esitati ligi kümmet tegelast. Täpsemalt tegi seda tüdruk, kes esitas partnerile-Mitjale rolle alates külavanemast kuni plikadeni. Pidev ümberkehastumine nõudis oma lõivu ja osad rollid läksid ühesuguseks ning kostüümi kohendamisega markeeritud tegelaste vahetus oli paiguti pisut veniv. Aga respekt sellest hoolimata. Tund aega seina peal turnitud tükk oli väga lahedate leidudega ja mõte oli hea, aga sarnaselt bändilavastusele oli lugu natuke nõrk ning tundus, et see pandi kokku proovide käigus tehtud etüüdidega. Siiski, eredalt meeldejääv mälestus.
“Musta piima” (Melnais piens) kohta teati rääkida enne, et see pole Hermanise tugevaim ja samal ajal toimunud Rahvusteatri tükk olevat tõesti parem. Võib-olla, aga “Must piim” oli teatrielamus. Kaasa haaras juba esimene hetk, kui suitsusel ja – peaaegu et – vihmaudusel laval räägib maaelust külamees, kelle kõrval lüpsavad külanaised lehmi. Kogu tükk keerleski eestlastele tuttava maainimeste väljasuremise, karjakasvatuse suurfarmidesse koondumise, talunike valuliku ajaloo jms ümber. Tüki ainus mees/pull ja kuus lehma/naist esitavad kohati ülimalt lahedaid leide ja see, kui sarvedega naine pooleldi ammudes, pooleldi rätikunurgaga vehkides räägib emotsioonitult ühe Läti ühiskonnakihi elust, on piisavalt sööbiv ning mõjuv, et lükata mõtteid liikvele. Vajutab õigeid nuppe ja iharad, pulli piiravad lehmnaised on äärmiselt lahedad. Neljast nähtud tükist klõpsas “Vennad” pingeritta kõrgemale kui “Must piim”, kuid isegi Hermanise “nõrgem lavastus” on ikkagi tõsiselt hea.
Tegelikult on lausa piinlik, et ma pole varem Riias teatris käinud. Tee sinna on umbes sama pikk kui Tallinnasse ja linn ise on ju suur ja mõnus. Katkematud juugendpärlikeed ja euroopalik hõng väärivad korduvat külastamist. Pealegi pole Läti kultuursem kiht süüdi selles, kui lätlaste kultuurikihi alla mattunud majavaremete vahele pargitakse ahvatlevalt kiiskava aknaklaasiga väikeauto. Ja küll see vapralt Euroopa radu mõõtnud Getz elab väikese teatraalse hetke üle.