Segaste tunnetega, aga siiski – jada on jõudnud lõpule ja tuhandemärgiliste sissekannete rivi on saanud punkti. Mõnes mõttes pole see olnud kõige suurem õnnestumine, sest esmalt seatud eesmärk ja plaan tuli ümber sõnastada. Seejärel langes ka uuenenud eesmärk ning taoline muutus tabas sarja veel paar korda. Niisiis on lõpptulemus midagi sellist, mida ma alguses ei planeerinud.
Sest plaan oli. Kavatsus ka. See, et tulemus sellele ei vasta, pole aga samas mingi eriline pettumus. Küsimus on selles, mida eesmärgiks pidada. Või õigemini, kas alternatiivse eesmärgini jõudmist saab pidada läbikukkumiseks? Sain selle sarja käigus uskumatult väärtuslikke kogemusi ja õppisin piirama oma vohavat mõttekäiku Prokrustese sängiga – iga kord tuli sissekandel lüüa pea ning jalad maha või siis venitada õhukeseks jäänud mõte enam-vähem loba piirini. Palju asju sai selgemaks, ennekõike kirjutamise kui käsitöö osas.
Vorm hakkas meeldima ja ma ei välista, et midagi sellesarnast potsatab blogisse ka tulevikus.
Tuhat sada
Comments are closed.
