Egokulturism

On läinud mööda umbes kaks ja pool aastat, aga lõpuks üle pika aja pulbitseb minus mingi muusika. See on aeg-ajalt ilmunud ja kadunud, mõnikord – vihastavalt sageli – just une piiril, vormudes täiesti tajutava kujuni ja kõlani ning haihtudes kliinilise täpsusega ärkamishetkel. Mõnikord ilmuvad meloodiakäigud, lõpuni viimistletud helitükid näiteks maanteel, kohas, kus mul pole nendega enam midagi peale hakata. Alati kaovad pealtnäha head ideed pöördumatult, igaveseks.
Nüüd järsku on pinged maha läinud ja taas – kurat teab kui mitmendat korda – saab kinnitust iidne tarkus, et looming hakkab liikuma siis, kui sa ei pinguta ja ei otsi. Mida rohkem ennast sundida ja põdeda, mida rohkem enda peale kärkida, seda vähem tuleb. Bukowski on öelnud, et ta sundis end kirjutama luulet iga päev. No disrespect, Buk, aga seda on su kogudes ka ohtralt tunda. Mina usun sellesse, et küll inspiratsioon tuleb. Tõsi, väga raske ja piinarikas on teda oodata, aga see-eest on pärast kuhjaga rõõmu. Ja tulemusi…