Egokulturism

Tavaliselt on see kohal veebruariks, aga tänavu läks kauem. Nüüd on see siiski juba käes ja mõnda aega. “See” tähendab iga-aastast madalseisu. Füüsilist, vaimset, loomingulist, töist. Suvel korjatud ja ilusa sügise korral võimendunud talvevarud on tilgatumaks pigistatud. Tavaliselt raudse tervisega keha vappub ühest pisikülmetusest teise nagu lõdisev akrobaat, keda ähvardab kukkumine jäisesse auku.
Aeg-ajalt, kohati vilksatavad luuletused, paar lehekülge uut näidendit, mõni üksildane idee Igavesti Valmiva Piraadimaailma jaoks. Muidu on aga vaimline tasapind sama tühi ja valge nagu ümbritsev maa.
Isegi verd ei julge andma minna, kuigi Verekeskus palub juba teist korda. “Endalgi põle teist…” pomisen süüdlaslikult ja luban esimese jõuvaru ilmingul kohe kohale tõtata.
Olen kaitsnud pikka ja lumiselt võimsat talve viimase mohikaanlasena veel eilegi, kuid täna on ka minu mõtteline piir ületatud. Linnulaulu on juba kuulda, aga linnud hõiskavad alati enne õhtut. Kevadeni on liiga palju aega…