Egokulturism

Lugesin paari arvustust ja mulle tuli meelde, kuidas viimaste aastate jooksul on kurtnud normaalse kriitikataseme puudumist nii kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, näitlejad, lavastajad, filmitegijad… Ühesõnaga, ja nii edasi.
Asi ei ole mõnikord isegi selles, et ei kirjutata, asi on selles, et kirjutatu kuulub tavaliselt ühte kategooriasse kahest: 1) kooliõpilase kirjand teosest X (“Käisin eile vaatamas etendust. Hunt meeldis väga. Samas oli väga kõva muusika. Lõpp oli tore.”) või 2) kriitiku üldisem mõtisklus teemal X (“Käisin eile vaatamas etendust. Kuid mis on teater? Kas pole see mitte kaasaegse paradigma jaoks juba aegunud kontsept, mille habrast kudet rappis film vähemalt 20. sajandi algusest saadik jne”). On hästi, kui arvustus kukub teise lahtrisse ja pakub kasvõi kaasamõtlemist ning vaimutoitu. Natuke liiga sageli aga avaldub lehes see esimene tüüp – küündimatu kirjand. Küündimatu, sest ta ei küünita kõrgemale. “Käisin, nägin, läksin koju.” Veni, vidi, viitsi palun rohkem…