Kui olin naasnud raamatupoest rõõmsalt järjekordse paari mitteilukirjandusliku teosega ja avanud koju jõudes esimese asjana brauseri vahelehed (sirvilauad?), millel kümmekond uudisportaali ning ajalehte, sai mulle selgeks, et ma olen ikka tõesti uudishimur.
See ületab varsti juba mingi mõttelise piiri. Ma ei saaks öelda, et ma ahmin endasse uut, pigem juba kugistan. Iga arst võib öelda, et kugistades söömine on kahjulik ning selle asemel tuleks rahulikult närida, seedida ja tarbitavast rõõmu tunda. See minu moel info allakugistamine ei tee ühtegi kolmest.
Loed mingi raamatu kiirkorras läbi ja mõistad, et kogu saadud info on mõne aja pärast mõtteist pühitud (mõttelise tualettpaberiga).
Aeglaselt, mõnuga ja kaua aega olen suutnud närida ja seedida vaid Máraid ja Stig Claessoni, kõik muu läheb mingi rallikäiguga. Vahest on viimane aeg tõmmata hinge ning loobuda tahtmisest saada teada maailma kohta kõike. Võtta aeg maha. Pakkida õrnalt kokku ja lükata kapi tagumisse otsa. Lugeda ja nautida…
Tuhat üheksakümmend kuus
Comments are closed.
