“Lugesin üle, mis ma olin kirjutanud, ja leidsin, et minu kirjutusmasin oli ehk punane üksnes sellepärast, et see punastas. Kui oled harjunud kirjutama lühikesi tekste, milles on veidi särtsu, siis pole vähimatki mõtet hakata ainult sellepärast, et sul on hea idee, romaani vorpima.
Tahet mul oli, aga mitte seda annet ja vastupidavust, mida nõuab romaan.
Õppisin ainult seda, et poolhalva romaani kirjutamine võtab sama palju aega kui poolhea romaani kirjutamine.
[…]
Lohutasin ennast, et poolhalva romaani ühe lehe kaupa ärapõletamine võtab niisama palju aega kui poolhea romaani ärapõletamine. Siiski ei suutnud ma mõista, miks keegi peaks tahtma näha, et leegid seda neelavad. Aga kirjanikud võivad olla enesekriitilised ja head kirjanikud ongi.”
Stig Claesson (LR, 2009) on kohati nii lihtne ja geniaalne. Ja kuigi digifaili ei saa ära põletada, andis “Sina maga, mina pesen nõud” julgust ühte romaanialget digitaalselt hüljata.
Tõesti, oli sama lihtne kui poolhea romaani hülgamine. Ja kasulik kah.
Tuhat üheksakümmend viis
Comments are closed.
#1 by Katrin on March 4, 2010 - 22:36
wow see ei olnud minu jaoks hea post mida lugeda :D
hülgamisest.
mul on lk 148.
first time ever mulle tundub, et lõpetamine, vastupidiselt hülgamisele, oleks hea variant :D
mis ei muuda seda, et see võib ikkagi olla pask :D
#2 by Mario on March 6, 2010 - 12:09
Kuule, on suur vahe, kas hüljata tekst peale lehekülge 8 või 148. Mina kuulun hetkel sinna esimesse kategooriasse.
Sina anna tuld :)