Jah, tõepoolest. Eile kaotasin ma loomingulise tunnustuse süütuse. Kui nii tohib väljenduda. Teiste sõnadega ütles grupp inimesi ametlikult, et see, mida olen seni mõnes mõttes sahtlisse kirjutanud, on üsna hea.
Või, noh, mitte päris sahtlisse. Suur osa sellest, mida olen kirjutanud, on ju tegelikult üleval ja laialt saadaval (vt. paremal olevat riba). Aga tõsi ta on, et üldiselt – isegi reeglina – ma ei räägi sellest seltskonnas ilma kutsumata. Kui keegi on küsinud, et “Kuule, kirjutad või?”, olen vastanud “Jah” ja sellega teema enamasti piirdub.
Aga see on õige, et ega minu kirjutisi pole varem nii-öelda ametlikumal tasandil täheldatud, nii et seega võib südamerahuga öelda: esimene tunnustus. Mulle endale meeldib kõige rohkem näidendivõistluste juures see, et nad on anonüümsed, mistõttu tekste loetakse ilma autori isiku taagata. Selge see, et tuntud nimed aitaks nende teoseid oluliselt kõrgemale upitada ja samuti see, et anonüümsus tagab parima võimaluse esimest korda avalikult ilmuda.
Tuhat üheksakümmend neli
Comments are closed.
#1 by H. on March 2, 2010 - 12:23
Respekt
#2 by Jüri on March 2, 2010 - 14:42
Tiblu! (ka minul lähevad erutusega magustoitude nimed sassi)
#3 by Enna on March 2, 2010 - 18:18
Olen uhke Su üle!
Kunagi sa andsid mulle üht oma näidendit lugeda, see meeldis mulle!
Mul on hea meel, et see, mis sa teed meeldib ka teistele!
(:
#4 by Mario on March 3, 2010 - 14:13
Ma tänan! Elu on lill, eks ole.
#5 by Jüri on March 5, 2010 - 09:06
Jah, elu on lill ja seda tuleb kasta!
(Kohendan flanellpluusi, silun rahulolevalt vurrusid ja vaatan ringi, et kas ikka kõik märkasid…)
#6 by Mario on March 6, 2010 - 12:08
Ja kastekann on täis pisaraid, higi ja muid kehaeritisi, eks ole.
#7 by Jüri on March 6, 2010 - 14:38
Ma mõtlesin pigem viskit ja õlut. Aga tegelikult on see lihtsalt loll nali, tõesti.
Mulle sa küll ei pea välja tegema.