Egokulturism

Nagu R ütles tabavalt, on suur õnn, et on võimalik võrrelda omavahel kahte väga head lavastust. Selge see, et ühe ja sama näidendi lavastamisel tekivad lisaks tükisisestele tugevustele ja nõrkustele ka omavahelised konkurentsihetked, kuid kaunite kunstide ilusaimaks tahuks ongi see, et tõde on subjektiivne. See tähendab, et pole olemas „õiget lahendust“ või „paremat näitlejat“, küll aga on erinevaid rõhuasetusi, huvitavamaid leide või ootamatumaid lahendusi.
Diameetriliselt erinev on juba esinemispaiga valik. Keskaegse maja kitsukestest soppidest ja ohvitseride kasiino sõjakatest galeriidest sünnib loomupäraselt vastandlikke lähenemisi. Linnateatri „Woolf“ on vaatajast poole meetri kaugusel, ehkki neljas sein jookseb esimese rea kinganinade ees. George’i pudelikillud lendavad sõna otseses mõttes silme eest mööda, tegelaste meeleolude edasiandmiseks pole näitlejal vaja teha enamat kui kord silmanurgaga tuksatada või vaevukuuldavalt sõna poetada. NO99 „Woolf“ asub eelmisega võrreldes peaaegu et rõhutatult distantsil ja kohati tundub, et Hendrik Toompere George heidab publikusse vaat et kelmikaid pilke. Hetk tagasi mõttelisest seinast läbi lendav riidepuu ja lõpupoole esinev George’i arusaamatus, kui ta lavalt lahkudes/ühest toast teise minnes ukse asemel valget riidepalakat näeb, annavad selgelt mõista, et NO99 reaalsus on tinglik. Siin on õhuloss, kus me mängime, et vaatame seda, kuidas näitlejad mängivad ühe Ameerika linna inimesi, kes mängivad üksteisega ja üksteise närvidel. Tinglikud seinad, tinglikud jõujooned ja purunenud unistused. Seega – täieõiguslik õhuloss.
Seevastu Linnateatri „Woolf“ on kamber, mis võimendab seal toimuvaid plahvatusi samamoodi nagu toas tulistatav püss teeb kordades rohkem kära ja kahju kui lageda taeva all. Ehkki George’i palvelugemine oma kadunud pojale mõjub ka NO99 laval võimsalt ja Mirteli Kullake on seda kuuldes ahastusest langenud George’i-preestri ette põlvili, võimendub sama stseen Linnateatri piinakambris talumatuseni. Seda võib-olla ka seetõttu, et Kristiina-Hortensia Porti Honey on hapram ja manipuleeritavam ning Andrus Vaariku George jõulisem ja hirmuäratavam.
Mis viib tagasi alguses rõhutatud erinevuste nauditavuseni. Erinevad pole ju vaid esinemispaik ja selle käsitlus. NO99 kunstnikutöö (va. ehk kostüümid) on tinglik, ajastusse ei kinnista otseselt ükski jõuline detail, pöördlaval toimuv tegevus võiks samavõrra leida aset ka 2000-ndate New Jersey kortermajas või 1920-ndate Alabama maamõisas. Linnateater seevastu surub vaataja Iir Hermeliini vahendusel rangelt realismi. Seintel olevad taiesed, grammofonilt kõlav muusika, mööbel – me istume 1950-ndate Ameerika keskklassi kodus. Ja mitte ainult kodus, vaid pealtnäha kodutüli keskel, kus peidame sarnaselt noortele külalistele kohmetult silmi. Linnateatri piinakambris tõuseb köetav pinge teinekord sellise tasemeni, et katartilised hetked nagu ühe osapoole ootamatu naer, mis tähistab leppimist seekordse vooru kaotamisega, toovad publikusse peaaegu kergendusohkeid. Linnateatris valitseb tõesti sõda, kus lahingu kaotamine tähendab vaid seda, et kaotaja ründab järgmises punktis seda raevukamalt.
NO99 puhul näen mina pigem poksimatši. Maarika Vaariku Martha ja Toompere George vahetavad vopse, pilkavad üksteist ja kepslevad ringis lapseliku lollitamisrõõmuga. Toompere George on pigem kelmikas õelutseja, samas kui Vaariku George on sadistlik türann. Epp Eespäeva Martha on purustav tank, Maarika Vaariku Martha jällegi torkiv provotseerija. Linnateatri versioon lihtsalt mõjub raskepärasemalt ja põhjalikumalt, on siis selle võimendajaks lähedus ja realism või mitte.
Klassika lavastamisel aga ongi minu arust kaks eesmärki: esiteks on klassika sageli nii hea lugu, et seda tasub meelde tuletada (see ei kehti absoluutselt kindlasti iga klassikalise loo puhul), teiseks on huvitav näha, kuidas seda lugu tõlgendatakse siin ja praegu. See, kuidas üks näitleja või lavastaja lahendab konkreetse rolli, on huvitav kasvõi juba nende inimeste seniste tööde kontekstis. Omal moel kannavad mõlemad „Woolfid“ võib-olla oma teatri (heakskiitvat) pitserit, kuid väga palju määrab siiski see, kuidas kummagi lavastuse puhul on jõujooni asetatud. Mulle tundub, et Linnateatris on Argo Aadli Nick kohati Vaariku George’iga võrdne või isegi teda ületamas. Sergo Nick on aga rohkem mängukanniks, kelle enesega rahulolu ja karjerismi ei kannata silmaotsaski ei George (kes seda otse välja ütleb) ega Martha – mõlemad kasutavad neid omadusi ka mõnuga ära. Samuti tundub mulle, et tekstilised erinevused muudavad NO99 „Woolfi“ rohkem koomiliseks ja lubavad vaatajal kergemini naerda. Kui ühes „Woolfis“ väidab George, et tema naine jookseb „kliitori tilinal“ iga sobiva mehe järele, siis pole raske arvata, kumb teater kasutas sellist lähenemist. NO99 igapäevane keel läheb kohati isegi pigem liigseks noorteslängiks, kuigi seda võib põhjendada sellega, et ülikoolis tudengitega kokku puutuv paarike võib tõesti kodus kasutada väljendeid „mine pekki“ ja „mis sa kostad või kus sa pistad“. Linnateatris sellist asja ei esine, kuna realism nõuab oma. 50-ndate ameerika professor ei kasuta taolist keelt.
Selline mängulisus aga hoiabki NO99 õhulossi seinu koos. See teadlikkus mängu olemasolust ju muudabki mängu toredaks. NO99 „Woolf“ ei sunni istuma esireas ja vaatama, kuidas Linnateatri „Woolf“ valib mõõdetud aeglusega piinariistu ja astub siis õhus tuntava naudinguga oma ohvri juurde karjeid mekkima. Samas jällegi ei tekita NO99 „Woolf“ kordagi seda ängistavat, rusuvat õhkkonda, kus koletus mängus osaleja/vaataja hakkab hirmuga ootama iga järgmist sõna, sest see võib jääda viimaseks. Seepärast ei ole võimalik vastata küsimusele: kumb on siis parem?
Hetkel on Eestis olemas teater ja „üks päev korraga“ elufilosoofia järgi elava inimesena leian ma, et seda õnne tuleb ära kasutada. Soovitavalt kaks korda.