Egokulturism

Teiste kultuuriruumide käsitlused tuttavatest tüvitekstidest on alati huvitavad kasvõi teistsuguse lähenemisnurga tõttu. Iraanlaste jaoks on müstiliste valitsejate nähtus tuttav juba vähemalt kuus-seitse tuhat aastat ja Caligula mõrvarlik poeesia mõjub ohutu ekstsessina ainult neile, kes pole eales elanud ainuvõimu all ning ei mõista, et ühe inimese kiuslik küsimus elu mõttest võib kergesti muuta mõttetuks väga palju elusid. Seda hirmsam on, et Caligula hulluses on oma meetod. Noormees ei ole alguses mitte vaimuhaige psühhopaat või seksuaalselt erutuv sadist, vaid ümbritseva maailma silmakirjalikkuse ja väärituse pärast sügavalt kannatav luuletaja. Üsna kõnekas on see, et nii mitmedki (tuntud ja vähetuntud) luuletajad on käinud oma ideaalidest saadud vaimustuse ajendil ehtsates sõdades, tappes rohkem inimesi kui needsamad hurjutust väärivad silmakirjatsejad. Igavene küsimus: kumb on põlastusväärsem, kas ühiskonda puhastustulle lohistav idealist või elurahu huvides ebaõiglust kultiveeriv konformist?
Mungu teatritrupi „Caligula“ kohta on vastakaid arvamusi. Üks vaataja kurtis, et see on kolm tundi piina. Teine tunnistas, et alguses käis tükk talle hirmsasti närvidele, siis hakkas täitsa meeldima, siis läks jälle tõeliselt vastukarva ja lõpuks oli uuesti tore. Mina olen see kolmas tüüp, kellele meeldis nii väga, et lõi hinge kinni. Taarusin Vanemuise väiksest majast välja, pea käis ringi, silmad pakitsesid. Istusin teatrikohvikus, katsusin mäslevaid emotsioone lahterdada ja siltide alla suruda ning märkasin, kuidas Menning mind vaikselt silmitseb. Sada aastat tagasi, kui see härrasmees „Vanemuise“ seltsi juhtis, viljeles tema realismi ning taunis igasugust efektitsemist. Iraanlaste „Caligula“ peale oleks Menning tõenäoliselt saalis püsti tõusnud ja demonstratiivselt lahkunud. Nüüdki tundus, kuidas ta ei saa hästi aru, miks mulle „Caligula“ nii väga meeldis.
Aga see on ju jälle see, et kui ma pean seletama, siis ei saagi teine inimene aru saada. Sarnaselt Linnateatri „Keskööpäiksele“ ja Homayun Ghanizadeh’i „Antigonele“ ja paljudele tantsuetendustele pole selline elamus kirjeldatav realismi alla kuuluvate mõistetega. Siin ei ole rõhk ju sellel, kas tegelane on usutav või mitte. Mungu trupi Helicon on pigem õudusfilmist pärit koletis, poeet Scipio (kelle koera on keiser tapnud) meenutab ise pigem puudlit kui inimest. Selline „Caligula“ on poeem, mitte realistlik teatritükk, kus tegelane on laval korrektses kostüümis, räägib ajastukohaselt, avab lugu, viib vältimatu pöördkäiguni. See „Caligula“ on ringmäng, ringkäik, tsükkel ja ketrab ennast nagu taignamikser segab tainast, mida siis lõigutakse, loobitakse, segatakse, lahutatakse. Siin oleks tobe rääkida, siin peab pigem jälgima ja kaasa minema. Kui keegi olekski lõpuks suutnud tuua Caligulale kuud, siis oleks see tähendanud vaid seda, et tooja ei saanud keisri käsust absoluutselt aru.
Ent Caligula ei jää muidugi meeleheites poeediks. Võim korrumpeerib paratamatult ja esmalt provokatiivsete naljadega alanud katse ühiskonda raputada moondub ajapikku halastamatuks terroriks, kus türann lihtsalt ootab, et keegi lõpuks võtaks julguse kokku ja teeks temaga midagi. Ometi on see ju naljakas, kui sinu käsklust kuuldes jookseb kogu hiiglaslik impeerium lusikat üles korjama. Iidsed aadlisuguvõsad kiristavad hambaid, kuid ei julge edasise kaotamise hirmus midagi ette võtta ja naeravad käsu peale. (Stalini arust oli ilmselt samuti lõbus, kui keegi ei söandanud kestvat ovatsiooni esimesena katkestada ja lootis teistele.) Näib, et ainsana väärib Caligula silmis võimurite seas austust vaid vaikselt ja põlglikult muigav Cherea – tundub, et vähemalt temal on sügav probleem keisriga. Ratastoolis Cherea ei lasku lipitsevate patriitside tasemele ning eirab rahumeeli Caligula käske. Ent kui talle pannakse nuga kõrile, muutub ka see maailma vägevaim värisevaks tombuks, kes jääb alandamise järel lohutult nutma ning kaotab idealisti silmis igasuguse respekti. Huvitav, kas bojaari habet raseeriv Peeter I vaatas samasuguse põlgusega meest, kes lasi vabastada end võimutunnustest ilma väärika vastupanuta? Pigem surm ideaali eest kui alandatud elu, eks ole. Valusaks tõeks jääb muidugi kõigest hoolimata see, et mõlemal juhul võidab türann. Sinu valik: jätad maha kas auväärse või põlatud nime – laip mädaneb aga ühtemoodi.
Tatsumisega oma kohalolust teavitav ori jääb kõigest sellest kuidagi omaette. Tema hoiab riiki üldse käigus ja teda ei huvita, kas lusikat käsib üles korjata iidne aadlivõsu, kiuslik uusrikas või haletsev keiser. Tema viib ja toob, koristab ja tassib, peseb surnuid ühesuguse ükskõiksusega nii siis, kui tapeti heeros kui ka siis, kui hukati kurjategija. Ori väärib Caligula silmis veel eraldi austust, sest ta on kõige demokraatlikum inimene riigis – teda absoluutselt ei huvita, kelle laipa ta peseb või kelle kukutatud tooli püsti tõstab. Töö vajab tegemist ja rohkem orjal küsimusi pole. Kui Caligula unistab tähtedest ja taevast, sirgeneb ka orja selg ning ta keerleb unistavalt Jumala poole nagu ketsides sufi müstik ja keisril ei jää see märkamata. Sina ja mina, me teenime Jumalat, ütleks ta otsekui oma naeratusega. Kuu on kõrgel taevas ja sinna me mõlemad soovime. Rohkem küsimusi pole ja ei saagi olla. Kõik muu on maine rämps, kõik muu ahju. Mis tähtsust on sellel, kui kaugel on spagetid või mitu protsenti tainast on tehtud. Ühel hetkel tuleb tainas maha visata ja kuu poole tormata. Jõuame siis pärale või mitte – sellel polegi tähtsust.