Egokulturism

Rutiin on üks jube asi. Traditsioon veel hullem. Kordad masinlikult ühte ja sama asja, väldid paaniliselt nihet. Aga tegelikult on nihe ju ilus. Variatsioonid, gradatsioon, evolutsioon – kõik see sisaldab vältimatut muutust. Midagi nihkub paigast ja just seetõttu tekib midagi uut, midagi teistsugust, midagi ilusat. Mõnikord nihkub olukord kaosesse, lahustub algosakesteks, kaob. Teinekord nihkub järjest täiuslikkuse poole, aga enne kivistunud, „traditsioonilise“ sundseisuni jõudmist – napilt millimeeter enne seda – variseb kõik algosakesteks ja kaob. Ja siis algab jälle otsast peale. Minu arust see ongi looduslikkus. Kõige loomulikum seisund üldse: kaosest läbi vigade korra poole ja siis uuesti kaosesse. Ebastabiilsus värskendab, nihe ongi evolutsioon.
Kertu Moppeli „Kunstveri- ja pisarad“ on värske ja arendav, nii tüki sees kui publikus. See nihkub tuttavast, turvalisest pastišist läbi moonduva erksuse järjest lagunemise, algosakeste poole. Algosakesed aga on need, millest saab kokku panna mida iganes. Armastus, ootus, igatsus, üksiolek tühjas seinteta toas, kus voolab ükskõikne vesi – sellest saab kokku panna iga elu.
YouTube’is on armas klipp, kus selgitatakse seda, kuidas töötab kümme dimensiooni. Kümnes on see „punkt“, mis koondab endasse kõigi võimalike võimaluste ja ajaliste mõõtmete variante. See on nihketelje teine äärmus, punkt, kus pole nihet. Samasugune valgest ümbritsetud mõtteline ruum, kus Marko Leht vaatab/ei vaata tühja pilguga olematusesse ja Liis Haab vaatab/ei vaata tormi teetassis. Seal võivad – aga ei pruugi olla – Diego või Lauri Kaldoja, don Alberto või Mait Joorits, doña Elena või Tiina Mälberg. Selles punktis on olemas kõik nihked, kõik muutused, kõik alternatiivsed ajalood ja seal saab Veronica õnnelikuks/sureb vaese orvuna. Kertu Moppel väärib kiitust kasvõi juba seepärast, et „Kunstveri- ja pisarad“ algab ühe äärmuse, nihke järele karjuva kivistunud korrapäraga, ja jõuab kümnendasse mõõtmesse, kus kõik nihked on võimalikud. Sealt edasi ei tule enam midagi, tuleb ainult lõpp – ja näitlejate kummardamine.
Ma ei tea, kas hea lavastuse või etenduse jaoks on olemas üldkehtivaid kriteeriume, aga „Kunstveri- ja pisarad“ on a) mõtteid ja hinge liigutav elamus, b) naerupisarateni viiv komöödia, c) mõnusate näitlejatööde ja ilmse(lge)lt mängu nautivate inimestega pakett. Kedagi eraldi ei tahakski välja tuua, kasvõi seepärast, et ma olen noore kaardiväe ja samuti ka Rakvere asju vähe näinud. Aga seni vaadeldud tükkide põhjal tundub, et Tiina Mälberg on lahedalt mänguhimuline ja jõuline, Liis Haab on väga toreda plastika ja pidevalt muutuva näoga, Mait Joorits ja Lauri Kaldoja on jahedalt tugevad ja ürgandekad ning Marko Leht on vähegi tugevama värviga hetkedes tõsiselt karismaatiline (kuigi minimaalsemas plaanis võiks ta olla pisut nüansirikkam või täpsem, see tühjusesse vaatamine oli liiga sarnane „Kummitusega masinas“). Kui mõni väljaanne käsiks anda tükile punkte, siis viielisel skaalal tuleks viis, kümnelisel üheksa.