Egokulturism

Segaste tunnetega, aga siiski – jada on jõudnud lõpule ja tuhandemärgiliste sissekannete rivi on saanud punkti. Mõnes mõttes pole see olnud kõige suurem õnnestumine, sest esmalt seatud eesmärk ja plaan tuli ümber sõnastada. Seejärel langes ka uuenenud eesmärk ning taoline muutus tabas sarja veel paar korda. Niisiis on lõpptulemus midagi sellist, mida ma alguses ei planeerinud.
Sest plaan oli. Kavatsus ka. See, et tulemus sellele ei vasta, pole aga samas mingi eriline pettumus. Küsimus on selles, mida eesmärgiks pidada. Või õigemini, kas alternatiivse eesmärgini jõudmist saab pidada läbikukkumiseks? Sain selle sarja käigus uskumatult väärtuslikke kogemusi ja õppisin piirama oma vohavat mõttekäiku Prokrustese sängiga – iga kord tuli sissekandel lüüa pea ning jalad maha või siis venitada õhukeseks jäänud mõte enam-vähem loba piirini. Palju asju sai selgemaks, ennekõike kirjutamise kui käsitöö osas.
Vorm hakkas meeldima ja ma ei välista, et midagi sellesarnast potsatab blogisse ka tulevikus.

On läinud mööda umbes kaks ja pool aastat, aga lõpuks üle pika aja pulbitseb minus mingi muusika. See on aeg-ajalt ilmunud ja kadunud, mõnikord – vihastavalt sageli – just une piiril, vormudes täiesti tajutava kujuni ja kõlani ning haihtudes kliinilise täpsusega ärkamishetkel. Mõnikord ilmuvad meloodiakäigud, lõpuni viimistletud helitükid näiteks maanteel, kohas, kus mul pole nendega enam midagi peale hakata. Alati kaovad pealtnäha head ideed pöördumatult, igaveseks.
Nüüd järsku on pinged maha läinud ja taas – kurat teab kui mitmendat korda – saab kinnitust iidne tarkus, et looming hakkab liikuma siis, kui sa ei pinguta ja ei otsi. Mida rohkem ennast sundida ja põdeda, mida rohkem enda peale kärkida, seda vähem tuleb. Bukowski on öelnud, et ta sundis end kirjutama luulet iga päev. No disrespect, Buk, aga seda on su kogudes ka ohtralt tunda. Mina usun sellesse, et küll inspiratsioon tuleb. Tõsi, väga raske ja piinarikas on teda oodata, aga see-eest on pärast kuhjaga rõõmu. Ja tulemusi…

Tavaliselt on see kohal veebruariks, aga tänavu läks kauem. Nüüd on see siiski juba käes ja mõnda aega. “See” tähendab iga-aastast madalseisu. Füüsilist, vaimset, loomingulist, töist. Suvel korjatud ja ilusa sügise korral võimendunud talvevarud on tilgatumaks pigistatud. Tavaliselt raudse tervisega keha vappub ühest pisikülmetusest teise nagu lõdisev akrobaat, keda ähvardab kukkumine jäisesse auku.
Aeg-ajalt, kohati vilksatavad luuletused, paar lehekülge uut näidendit, mõni üksildane idee Igavesti Valmiva Piraadimaailma jaoks. Muidu on aga vaimline tasapind sama tühi ja valge nagu ümbritsev maa.
Isegi verd ei julge andma minna, kuigi Verekeskus palub juba teist korda. “Endalgi põle teist…” pomisen süüdlaslikult ja luban esimese jõuvaru ilmingul kohe kohale tõtata.
Olen kaitsnud pikka ja lumiselt võimsat talve viimase mohikaanlasena veel eilegi, kuid täna on ka minu mõtteline piir ületatud. Linnulaulu on juba kuulda, aga linnud hõiskavad alati enne õhtut. Kevadeni on liiga palju aega…

Lugesin paari arvustust ja mulle tuli meelde, kuidas viimaste aastate jooksul on kurtnud normaalse kriitikataseme puudumist nii kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, näitlejad, lavastajad, filmitegijad… Ühesõnaga, ja nii edasi.
Asi ei ole mõnikord isegi selles, et ei kirjutata, asi on selles, et kirjutatu kuulub tavaliselt ühte kategooriasse kahest: 1) kooliõpilase kirjand teosest X (“Käisin eile vaatamas etendust. Hunt meeldis väga. Samas oli väga kõva muusika. Lõpp oli tore.”) või 2) kriitiku üldisem mõtisklus teemal X (“Käisin eile vaatamas etendust. Kuid mis on teater? Kas pole see mitte kaasaegse paradigma jaoks juba aegunud kontsept, mille habrast kudet rappis film vähemalt 20. sajandi algusest saadik jne”). On hästi, kui arvustus kukub teise lahtrisse ja pakub kasvõi kaasamõtlemist ning vaimutoitu. Natuke liiga sageli aga avaldub lehes see esimene tüüp – küündimatu kirjand. Küündimatu, sest ta ei küünita kõrgemale. “Käisin, nägin, läksin koju.” Veni, vidi, viitsi palun rohkem…

Kui olin naasnud raamatupoest rõõmsalt järjekordse paari mitteilukirjandusliku teosega ja avanud koju jõudes esimese asjana brauseri vahelehed (sirvilauad?), millel kümmekond uudisportaali ning ajalehte, sai mulle selgeks, et ma olen ikka tõesti uudishimur.
See ületab varsti juba mingi mõttelise piiri. Ma ei saaks öelda, et ma ahmin endasse uut, pigem juba kugistan. Iga arst võib öelda, et kugistades söömine on kahjulik ning selle asemel tuleks rahulikult närida, seedida ja tarbitavast rõõmu tunda. See minu moel info allakugistamine ei tee ühtegi kolmest.
Loed mingi raamatu kiirkorras läbi ja mõistad, et kogu saadud info on mõne aja pärast mõtteist pühitud (mõttelise tualettpaberiga).
Aeglaselt, mõnuga ja kaua aega olen suutnud närida ja seedida vaid Máraid ja Stig Claessoni, kõik muu läheb mingi rallikäiguga. Vahest on viimane aeg tõmmata hinge ning loobuda tahtmisest saada teada maailma kohta kõike. Võtta aeg maha. Pakkida õrnalt kokku ja lükata kapi tagumisse otsa. Lugeda ja nautida…

“Lugesin üle, mis ma olin kirjutanud, ja leidsin, et minu kirjutusmasin oli ehk punane üksnes sellepärast, et see punastas. Kui oled harjunud kirjutama lühikesi tekste, milles on veidi särtsu, siis pole vähimatki mõtet hakata ainult sellepärast, et sul on hea idee, romaani vorpima.
Tahet mul oli, aga mitte seda annet ja vastupidavust, mida nõuab romaan.
Õppisin ainult seda, et poolhalva romaani kirjutamine võtab sama palju aega kui poolhea romaani kirjutamine.
[…]
Lohutasin ennast, et poolhalva romaani ühe lehe kaupa ärapõletamine võtab niisama palju aega kui poolhea romaani ärapõletamine. Siiski ei suutnud ma mõista, miks keegi peaks tahtma näha, et leegid seda neelavad. Aga kirjanikud võivad olla enesekriitilised ja head kirjanikud ongi.”
Stig Claesson (LR, 2009) on kohati nii lihtne ja geniaalne. Ja kuigi digifaili ei saa ära põletada, andis “Sina maga, mina pesen nõud” julgust ühte romaanialget digitaalselt hüljata.
Tõesti, oli sama lihtne kui poolhea romaani hülgamine. Ja kasulik kah.

Jah, tõepoolest. Eile kaotasin ma loomingulise tunnustuse süütuse. Kui nii tohib väljenduda. Teiste sõnadega ütles grupp inimesi ametlikult, et see, mida olen seni mõnes mõttes sahtlisse kirjutanud, on üsna hea.
Või, noh, mitte päris sahtlisse. Suur osa sellest, mida olen kirjutanud, on ju tegelikult üleval ja laialt saadaval (vt. paremal olevat riba). Aga tõsi ta on, et üldiselt – isegi reeglina – ma ei räägi sellest seltskonnas ilma kutsumata. Kui keegi on küsinud, et “Kuule, kirjutad või?”, olen vastanud “Jah” ja sellega teema enamasti piirdub.
Aga see on õige, et ega minu kirjutisi pole varem nii-öelda ametlikumal tasandil täheldatud, nii et seega võib südamerahuga öelda: esimene tunnustus. Mulle endale meeldib kõige rohkem näidendivõistluste juures see, et nad on anonüümsed, mistõttu tekste loetakse ilma autori isiku taagata. Selge see, et tuntud nimed aitaks nende teoseid oluliselt kõrgemale upitada ja samuti see, et anonüümsus tagab parima võimaluse esimest korda avalikult ilmuda.

Tänase päeva eredaimaks hetkeks ja elevust tekitavaks sündmuseks see, et sain esimest korda elus ehtsast revolvrist tulistada. Sõrmede vahel oli Amadeo Rossi .38 Special. Sõrmede peal on püssirohutahma ja paar korda lendas sinna põletavaid osakesi. Aga relv (mille Aavik tuletaski sõnast ‘revolver’) ise on täpne ja tundlik – minusugune algaja sai kümne meetri pealt kuus lasku suhteliselt kergesti märklehe mustale alale. Viimasel korral koguni umbes 10-sentimeetrise ala sisse.
Oluline on märkida, et mul ei ole mingit kavatsust kunagi elus relva hankida ja/ või kellegi pihta tulistada. Sõnastasin asja relvaomanikule nii, et tahaksin olla “täpsuslaskurist patsifist”. See tähendab, mulle meeldiks osata relva kasutada, kuid mitte kunagi väljaspool lasketiiru.
Arvestades mu viimasel ajal tekkinud kindlat otsust lõpuks ometi rahuldaval tasemel ujuma õppida, kinnitab see salajast soovi omandada “mehelikke” oskusi. Hetkel oskan ratsutada ja ujuda algeliselt, relva hoian vähemalt õigetpidi käes…

Kreeka finantsägamist on nüüdseks saanud täis kogu eeter. “AK” ütleb diplomaatiliselt, et kreeklastel pole kombeks makse maksta. Lisaks on nn. varimajanduse osakaal üllatavalt suur. Praegu süüdistatakse kogu trianglis endist valitsust, aga millal seda ei tehta?
Uus Kreeka valitsus vihjab vist läbi lillede sellele, et tuleb vähendada riigisektorit ja tõsta makse. Kriisiajal on kaks varianti, kuidas rahvale püha viha sisse süstida – kaota töökohti ja suurenda maksukoormat. Nalja kui palju..
Eesti valitsejad kinnitavad kangekaelselt, et meil on kõik palju parem (kui teistel). Oli enne ja on praegu ka. Pealegi pole meil erilist välisvõlga. Kreekal on, umbes 300 miljardi ulatuses.
Samas kõlab läbi kangekaelsuse vahepeal hääli, et meie kodu pole sugugi rohkem korras kui teistel. Mõned asjad on, jah, paremad, aga mõned on ikka tõsiselt hullemad. Ent kui vaadata viimast paari sajandit, siis siinsetel elanikel on olnud palju halvemaid aegu. Ei tapnud ussi- ega püssirohi. Ei tapa ka Täiega Debor…

ETV „Välisilma“ jutt kinnitas üsna mitmetest allikatest saadud muljet, et Hiina on kerkimas järgmise 10-15 aasta jooksul USA kõrvale teiseks tegijaks. Kindlasti mitte maailmavalitsejaks – usun, et Hiinal pole eriti sellist huvigi, meenutagem ajalugu, kus toona maailma võimsaim riik otsustas piirid sulgeda, sest muud rahvad olid liiga mõttetud, et nendega tegeleda.
See, et varsti maadlevad need kaks ilma ühegi konkurendita, pole muidugi ka kõige reaalsem. Venemaal ja Indial on kahtlemata paar protestinooti G2 vastu ning Euroopa Liit tervikuna on samuti asjaosaline igasuguses maailmapoliitilises protsessis.
Pudilastele nagu meile tähendab see vaid seda, et mängureid on rohkem. Umbes nii, nagu 1920-ndatel, kui meil siin surkis asju lisaks Venemaale ja Saksamaale ka Suurbritannia.
Minu arust juba praegu räägib Hiina aeg-ajalt kohaliku transiidipoliitika ja suuremate harude osas kaasa. Seega poleks üllatav, kui see hääl kõveneks. Aga Eesti on alati pidanud kõvemate juttu kuulama. Suuruse asi..

Klaus Eduardi luulekogu arvustades sattusin tema blogi kaudu tõsiselt lahedale leheküljele. Stratfor on just see ekspertanalüüside varasalv, millest ma olen Eesti meedia puhul unistanud (Sirbi vaheleht “Diplomaatia” on väga vapper – ja suuresti edukas – katse).
Praegu saadab Stratfor mulle näiteks ülevaateid Marjah operatsioonist Afganistanis ja kui ma ütlen “ülevaade”, siis ma ei mõtle kuuerealist pressiteadet “Liitlasväed vist ründavad, kui välisuudiseid uskuda” (EPL) või “Pommi-Khalidil on karvased rinnad!” (Postimees). Ei, ma mõtlen kaheleheküljelist, faktidega ääristatud ja tagajärgede põhjustest rääkivat “põgusat” kirjeldust.
Oma arust ma Afganistanist üht-teist juba tean ja seepärast on hea artikli tunnuseks see, kui saan teada midagi uut. Stratfori artiklid näivad esitavat igas lõigus uusi asju – see aga ongi ju hariv. Kulunud ütlust tsiteerides võin ma fakte ka entsüklopeediast järgi vaadata. Analüüsist ootaks tähelepanekuid, millele ma ise ei saaks vastava info puudusel tulla..

Sain kätte oma eksemplarid Richard Sonnenfeldti raamatust “Ma olin Nürnbergis”. Kohe esimene asi – see uimastav uue raamatu lõhn…
Ja endiselt on lapsikult tore näha oma nime uue raamatu sees, mis sellest, et pelgalt tõlkijana. Raamatuturul on selliseid teoseid nüüd kaksteist (pluss muidugi see, kus mu nimi on sees autorina). Need on hetked, kus kogu see tõlkevaev jõuab korraga pärale ja kui raamat on hästi toimetatud, tundub järjekordne pisisaavutus olevat kukkunud karmanisse.
Pisisaavutus just seepärast, et oluliselt kõvem sõna on ise raamatu kirjutamine. Samas on mul selline tore töö, kus lisaks tõlkimisele saan igat raamatut ka sõna otseses mõttes ühe sõna kaupa lugeda, mistõttu olgu ta pisisaavutus või mitte, aga uhke tunne on iga kaante vahele jõudnud teose puhul ikka..
Pealegi on “Ma olin Nürnbergis” hea raamat, heites valgust natsi-Saksamaa eluolusse, tippnatside isiksusse ja sellesse, kui seikluslik võib olla juudipoisi elu 20. sajandil. Oli hea tõlkida, kindlasti on hea lugeda.

Ütlen kohe ette ära, et ühegi inimese surm pole teistest kaalukam, eriti nüüd, kus just suri ka teine tõlkija Enn Soosaar. Ent sellest hoolimata jääb Aasia kultuuride ja kirjanduse vahendamisel eesti keelde ja meelde edaspidi pidevalt silma üks Linnart Mälli moodi auk. No ei tule meelde ühtegi teist tõlkijat/ filosoofi, kes oleks vist nii palju teinud ära orientalistika importimiseks Eestisse – vähemalt mitte viimase viiekümne aasta jooksul.
Kuna surm on paratamatu ja vältimatu osa inimeksistentsist, pole mõtet heietada seda, mis oleks võinud saada, kui vaid… Või õhata sellel teemal, et kui palju rohkem oleks Mäll saanud ära teha vabamas ühiskonnas. Pigem võiks lihtsalt tunnustavalt noogutada ja öelda, et tagantjärele suureneb hinnang Mälli mõju kohta ilmselt veelgi. Tõenäoliselt oli ta üks nendest kanalitest, keda mööda hoovas siia hõngust Tiibetist, taoismist ja idamaisest rahust.
Kes teab, kas ta oli maistest ihadest vabanenud, aga usun, et ta suri rahumeelselt ja läks valgusesse…

Jube väsitav on näha inimesi, kelle arust ainus suur geenius on see, kes on pidevas tsüklis. See näitab vastupanu rahaahnele ühiskonnale, mis ei mõista ülevaid mõtteid ja kaunishingi. See näitab murdumist kalestunud bürokraatias ja hääbuvat, rüütellikku võitlust au, ilu ja vaimsuse nimel. Tõeline suur geenius on see, kes äratab hingehõimlastes kaastunnet, kahetsust ja püha viha õela maailma vastu, mis on nii võimsa inimese laastanud ja purustanud.
Alati on kiusatus öelda, et see purujommis lällamine kõlab vaimsena ainult sama purjus inimestele. Tule paariks aastaks tsüklist välja ja sa näed, kui kitsa silmaringiga, omaenda geeniusest vaimustunud ja väikese austajateringi kiitusesse lämbunud pisikultuseks see sinu looming on kohati muutunud.
Kaastunne tuleb küll, aga pigem selle vastu, kuidas üks andekas inimene hävitab end alkoholiga ja õigustab alkohoolikule omase egoistliku väiklusega ning lapsikusega oma kurba saatust. Muidugi, keegi sind ei mõista. Ja kulka on m***. Publik ka. Onju.

Vähemalt esialgsete tulemuste järgi on Ukraina uueks presidendiks saanud Janukovitš ehk siis tinglikult öeldes venemeelsete esindaja. Tegelikkus on muidugi alati värvikam ja must-valgeid eristusi on poliitikas harva. Nii palju kui ma tean, pole vastaskandidaat Tõmošenko mitte automaatselt rüütlidaam valgel hobusel, vaid lihtsalt üks püstirikas nö. vaba turumajanduse esindaja. Võib-olla räägib minus paranoia, aga Eesti 90-ndate kauboikapitalismi arvestades on raske uskuda, et “gaasiprintsessi” hüüdnime saanud ja vahepeal Ukraina rikkaimaks inimeseks peetud Tõmošenko oleks teeninud oma üüratud rahakuhilad ausa palga kaudu.
Arvestades seda, et Juštšenko jälle näis keeravat “ise otsustan ja teen” suuna peale, oli Ukrainal ühel hetkel valik kolme teeotsa vahel: vana kommu, ärikast printsess, tulevane autokraat. Igal inimesel oleks raske sellises olukorras otsustada. Ja isegi kui sulle on vastuvõetamatu hääletada vana kommari poolt, on alternatiiviks pururikas suurärikas.
Kahju ukrainlastest..

Ülesanne: ÜRO rahuvalvemissioon Kongos maksab igal aastal 1,35 miljardit USA dollarit. Kohal on 18 500 rahuvalvajat. Kui mitu minutit läheb lugejal aega jõudmaks arusaamani, et ÜRO missioon on taas suuresti üks hiiglaslik clusterfuck, mis tõestab ameeriklaste veendumust, et ÜRO rahuvalve on üks suur halb nali?
Kuidas on võimalik, et raha kulutatakse selleks, et 18 500 rahuvalvajat saaks sarnaselt Srebrenicale istuda lihtsalt jalgade peal ja vaadata, kuidas kohalikud Luukased teistele kohalikele õlut teevad? Kurat küll, kui sa tahad kulutada 1,35 miljardit mingi mõttetuse peale, osta pigem juba suur bassein, vala täis parimat šampust ning räpi sealjuures midagi hooradest ja oma vägevast peenisest. Kui sa tahad päriselt rahu tagada, siis ole kallis ja mõtle välja mõni muu taktika kui “lööme käed ühe vaenupoolega ja kuulutame konflikti lõppenuks”. See, et ÜRO eelistab ühte tulistavat kampa teisele, ei ole rahu tagamine, see on poliitika. Ja selliseid asju võib teha ka ilma sinise kiivrita.

Eile öösel kell kolm tuli mulle koduteel umbes Pauluse kiriku juures vastu noor, blond tüdruk. Ilus, sihvakas, jalas vaid ülilühikesed valged püksikesed ja palja jala peale tõmmatud läbipaistvad sukad. Väljas oli hinnanguliselt umbes 10 külmakraadi.
Mõtlesin, et oleks tore, kui sellel tüdrukul on sihtkohta jõudes keegi, kes tema jäised jalad õrnalt oma soojusega üles sulatab. Sest muidu purustab see jää koed ja lõpuks jääb veel nahast ilma.
Ei, tõsiselt, tüdrukud – talv on see aeg, kui inimesed kannavad soojemaid riideid. Mitte bikiine, miniseelikuid ega sügava dekolteega siidpluuse. Põhjus pole mitte selles, et kõik naiseilu austajad tahavad mingil veidral põhjusel teid pooleks aastaks kinni katta, kindlasti mitte. Pigem on asi selles, et me tahaks ka ülejäänud aastal näha seda ilu, mitte püsivalt kahjustunud kudet ja amputeeritud sõrmi-varbaid.
Kindlasti on sul ilusad jalad, tundmatu sinine tüdruk. Aga oota paar kuud. Lumehangedest läbirühkijatel pole nagunii aega selleks silmarõõmuks..

Wall Street Journal kirjutab, et selle aasta majanduskohtumine Davosis saab olema pankuritele raske – varasemad superstaarid on nüüd vihatud patuoinad.
Tõesti või? Ma pakuks, et esiteks jäävad pankurid teatud ringkondades alati superstaarideks. Ja teiseks on nad patuoinad vaid avalikkuse jaoks ja sütitavate PR-kõnede ajaks. Saaliuste sulgudes ja meedia minemasaatmise järel rebib eliit taas näole sooja muige, virutab pankurile semuliku matsu turjale ning avab šampuse. Isegi (ja ennekõike?) pööbli enda esindajad ütlevad kibedalt: “rahvas on loll”. Sedasama arvab ilmselt ka eliit ja kui üldse mingit panganduse süüdistamist esineb, siis peamiselt populistidelt. Nii et ma hästi ei usu, et kinniste uste taga käratab president Sarkozy näiteks hiigelpanga pealikule, et “nii ei tohi teha!” Pigem küsitakse viisakalt, kuidas käbarad käivad.
Ajalugu on õpetanud, et peksa pankurit palju tahad, lõpuks pead ikka laenu küsima, müts alandlikult näpu vahel. Riigijuhid teavad seda paremini kui keegi teine.

Olavi Paavolaise kirjeldus natsi-Saksamaast on erakordselt valgustav ja mõnus. Vaheda ja samas ootamatult objektiivse sulega kriibib Soome poeet kõiki neid totrusi, millega saab toime tulla vaid indiviidi alistav režiim. Paavolainen ise mainib korduvalt läbi kaaslaste, et kohati pole vahet, kas jutt on natsidest või bolševikest. Luuleliselt väljendatuna: üks sitt puha.
Eriti rahuldustpakkuv on iroonia nende loomikute (st. loomeisikute) pihta, kes on hakanud riigitruuks. Nagu Paavolainen tabavalt märgib, ei saa käsk sünnitada kunagi suurt kunsti ja meenutab varasemate keisrite käsualuseid, kelle loomingut omal ajal ülistati ja eeskujuks toodi ning kellest tänapäeval keegi kuulnudki pole..
Oh, ilus on lugeda haritud ja uudishimuliku maailmakodaniku põhjalikku ülevaadet ühe naeruväärse kamba jurast. Muuseas, juutlikumat, aga sama paeluvat pilguheitu samale ajastule pakub vankumatu saksa fännina sündinu ja nina pärast ära põlatud Richard Sonnenfeldt, kelle teose tõi Tammerraamat täna turule.

Vaatasin Aare Pilve poolt üles pandud musikaalset ja toredat žongleerimistrikki ja mõistsin ühtäkki, et minu kauakuulutatud ja ammu dogmaks peetud tsirkusevastasus on olnud ekslik. Mulle kohutavalt meeldivad sellised trikid ja inimvõimete edasiarendused. Põhiprobleemiks on olnud ilmselt hoopis see, et tsirkus seostub mulle dresseeritud loomade ja klounidega. Ja kui veel täpsem olla: “supernaljakate” karudega, kes sõidavad jalgrattaga vms, “hirmutavate” lõvidega, kes hüppavad ühe kuradi postamendi pealt teisele ning kehvade klounidega, kelle huumor seisneb selles, et nad peksavad üksteist jalaga.
Kui ma ausalt enda sisemist last küsitlen, selgub tõsiasi, et tegelikult mulle meeldib tsirkus. Meeldivad jahmatavad akrobaatikavõtted, pantomiimi meisterlikult valdavad klounid ja imeosavad žongleerimis- ning muud tüüpi osavustrikid. Järelikult pole asi selles, et tsirkus on nõme, vaid selles, et kunagi pisikese lapsena ENSV-s nähtud tsirkus on olnud nõme. Ehh, tahaks tipptasemel tsirkusesse…

Eilse jätkuks: Hennoste kirjutas ka seda, et mõned inimesed on kurtnud ajakirjanikele, et miks tänapäeval ei kirjutata enam ajakirjanik, kuidas asjad on – kuidas lihtne inimene peaks niimoodi maailma sündmustest aru saama? Teiste sõnadega: kui ajaleht ei ütle, mida uudisest arvata, kes siis ütleb? Ühest küljest on see erakordselt häiriv, sest annab justkui mõista, et loll mass tahab teada, kuidas tuleb mõelda.
Teisest küljest tundub aga, et see ju ongi see erudeeritud analüüs, mida Eesti ajakirjanduses nii meeletult napib. “Diplomaatia” teeb suurepärast tööd, aga katab vaid kitsast (enamasti välispoliitilist ja NATO-keskset) valdkonda. Varem oli “Luup”, Eesti vaste “Economistile”, aga eraldi ajakirja jaoks pole Eestis vahest turgu. Analüüs võiks siiski ilmuda lehes. Umbes nii, et lehekülge ülaosas on (faktiline) uudis ise ja selle kõrval on kommentaarid ja analüüsid. See struktuur on olemas, aga analüüs ise on nõrk. Erudeeritust jääks nagu väheks. Niisama “nii on” kommentaare pole vaja.

Tiit Hennoste räägib Loomingu Raamatukogu viimases väljaandes muuhulgas sellest, kuidas kriminaaluudised olid Nõukogude Eestis tabu. See iseenesest pole mingi uudis, eks, aga kõlbab suurepäraselt vastulöögiks järjekordsele geeniusele, kes kurdab selle üle, kuidas elu on tänapäeval muutunud nii kuritegelikuks ja annab vaikimisi mõista, et “varem” oli palju rahulikum ja kenam. Mõnikord öeldakse lausa otse välja, et kunagi oli palju vähem kuritegevust. Nüüd on ainult vägistamine ja tapmine, röövimine ja varastamine.
Ei ole ainult nüüd. Oli ka siis. Kaks asja, mida ekslikult arvatakse “uue aja” tuletusteks – homoseksualism ja kuritegevus. Mõlemad olid olemas ka nõukogude perioodil.
Nõukogude meedia kajastas valikuliselt. “Õige! Ja parem ongi!” põrutad sa? Oleneb sõna “parem” tähendusest. Kui sinu arust on parem see, et sa ei tea vennaliku Türkmenistani pealinna 1948. aastal hävitanud maavärinat (hukkus 110 000 inimest), siis küll. Siis oli tõesti varem palju ilusam aeg. Ja homosid ka polnud.

Google tahab hankida endale eksklusiivset õigust skaneerida raamatuid. Iseenesest oleks tore, kui raamatud oleks võrgus, ma ei näe selles probleemi. Aga eksklusiivset? Mis asjast on Google maailma ainus infoallikas? Selline monopoolne õigus läheks juba kahtlaseks, sest siis hakkab Google otsustama, millised raamatud on miljarditele loetavad ja millised mitte. Ja kui me Hiina juhtumist midagi õppisime, siis seda, et Google on “vajadusel” valmis tsenseerima oma tohutut infopanka. “Vajadus” võib aga raamatukogu puhul tähendada ebasoovitava kirjanduse nimekirja, kus ebasoovid paneb kirja mõni valitsus või ettevõte..
Internett on seni olnud kõige demokraatlikum massisüsteem, mida mina olen kohanud. Kas nüüd läheb nii, nagu rahvademokraatiatega ikka ja tekib netieliit, netikeskklass ja netipööbel? Mõned netikasutajad saavad nautida suuremat vabadust ja materjale, teised söövad seda, mida ette antakse? Siinkohal peab nett ise tõestama, et suudab konsolideeruva monopoliga toime tulla. Vabadust!

Haiti maavärin, mis tabas sõna otseses mõttes pealinna ja lõhkus laiali keskvõimu või halvas olulisel määral riiklikke struktuure, pani mind mõtlema korraks anarhismi peale. Päriselt ka – nüüd, kus riiklik ike on heidetud kõrvale, kas poleks mitte ideaalne võimalus katsetada anarhistlike kommuunide süsteemi? Politseid pole, maksuametit pole, mida veel vaja..
Osaliselt on see küsimus pisut õel, aga kas võimuvaakumis poleks elujõulisel anarhistlikul lähenemisel mitte ideaalsed tingimused? Hea küll, ideaalsem oleks stabiilne, rahulik ja vägivallatu võimuvaakum, aga selliseid nõudmisi täidavad vaid ilmselt põlisrahvad või hõimud kusagil väheasustatud piirkondades (nagu näiteks Tansaania põhjaosas). Haitil, kus kohalikud elanikud ei oleks väga vastu ükskõik millisele struktuurile, mis tagaks normaalse ja inimväärse elu, peaks olema praegu ju suurepärane võimalus tõestada anarhismi võimalikkust. Samas olen mina alati olnud anarhismi osas skeptiline. Kui ta töötaks, siis miks teda ei kasutata?

Ühe kõige esimese räpploo “Rapper’s Delight” kaasautor Grandmaster Caz räägib, et kui 1977. aastal New Yorgis elekter ära läks ja inimesed märatsema kippusid, vinnasid mustanahalised noorukid poodidest ära terve hulga tippelektroonikat. Päev hiljem oli linnas juba tuhandeid DJ-sid ja hiphopp läks käima – sest kuttidel oli nüüd käes tehnika, millega eksperimenteerida.
Veider: nüüdsed USA räpparid on pururikkad tänu eelkäijate jõulisele ostlemisele ja teiste muusikute sämplite “laenamisele”, kuid ise kaitsevad kiivalt autoriõigusi.
Jube kiusatus on siinkohal togida, et kui venekeelsed ostlejad oleks 2007. aasta hullude päevade ajal karastusjookide ja mähkmete asemel varastanud rohkem näiteks videotehnikat, oleks meil võib-olla praeguseks juba väga šeff uus põlvkond VJ-sid. Või oleks nad siis kasvõi vinnanud vana kooli grammareid, oleks praegu rohkem muukeelset hiphoppi. Sest, olgem ausad (ja vabandan Tommyboyde ja Chalice’ide ees), aga venekeelne räpp kõlab dünaamilisemalt kui põliskeelne.

Sándor Márai ütleb väga ilusasti, et luules peab olema laeng. Selline pinge, milleni tema enda sõnutsi ei küündi. Nagu ta ise möönab, võib ta kirjutada värsse ja panna lõppu riime, aga tulemusel pole seda laengut, seda energiat.
See on üheks põhjuseks, miks ma ei kavatse kunagi oma luulearvustuste leheküljel käsitleda neid kümneid ja kümneid kogusid, millest nö. peavoolu kriitika pole kuulnudki, kuid mida leidub inimeste kodudes vahest rohkem kui näiteks Jürgen Rooste teoseid.
Nendes on tavaliselt umbes sellised read:

Mu reisikohvris pole muud kui kodukoha mulda
See tähtsam on kui terve mägi sillerdavat kulda

Või siis:

Ja linnukeste laulu sees ma joobun aina lilledest
Sest kevade on tulnud ja ma tunnen ikka rõõmu sest

No ühesõnaga, saate aru küll, mida mõtlen. Riim on, rütm on, aga pinna all mulksub klišee või kitš. Sellisel luulel on palju lugejaid ja miks mitte? Aga mina seda arvustada ei oska. Võtsin Lutsu raamatukogust mõned kogud prooviks ja viisin kõik tagasi. Ei tahtnud halvasti öelda..

Nii nagu hallitus ei tule kunagi prahvakaga läbi seina ega murenda müüre mõne sekundi jooksul, ei toimu ka “muutus turul” kohe ja kiiresti. Blogimaailma/suusõnalisi arvamusi jälgides näib, et reisikirjadest ja autobiograafiatest (ning, mis seal salata, luulest) hakkab turul nüüd tasahilju kõrini saama. Teiste sõnadega on seinale ilmunud hallid täpid, mis vaikselt, kuid visalt on laienemas üle kogu seina.
Muutused on vajalikud ja tervendavad, eriti siis, kui mõistetakse nende põhjusi. Kirjastused eksivad kohati klassikalise loogikavea otsa: väide 1 – autobiograafia või reisikiri on hea žanr; väide 2 – prominent X või rändur Y on kirjutanud vastava teose; järeldus – see teos peab olema hea. Tulemuseks on küllastus. Neid biograafiaid ja reisikirju on nii palju, et turu kriitiline mass on juba loobumas. Kui varem oleks “Minu Ahvenamaa” või “Telepoiss: Terve elu tähtede all” kõlanud põnevalt, siis nüüd ei müüks sellised teosed ilmselt enam nii edukalt. Äkki kuluks ära paus või kursimuutus…

Katsusin saada “Sirbiga” taas ühele reale, kuna viimased kolm olid jäänud lugemata ja eelviimasest leidsin väga huvitava arvustuse Sirje Kiini hirmpaksu Underi-käsitluse kohta (üle 850 lk), kus küsitakse mürgiselt, miks me peaks teadma seda, kellega ja kuna Under täpselt seksis (jätame “Tulnuka” hetkeks kõrvale, arvustus juba mainis Underit ja oblikaid). Kuidas aitab see meil Kiini väitel Underi luulet mõista? Kas ma peaksin lugema mõnda luuletust ja mõtlema sealjuures: ahah, see oli see kord, kui Adson sai orgasmi, aga Under sai lausa kaks. Olevat olnud ülihää.
Ma ei liialda. Täpselt sellist keelekasutust (“ülihää”) ja orgasmide loendust teoses tsiteeritakse.
Keda huvitab see, mis asendis seksis Leonardo da Vinci “Mona Lisa” maalimise ajal või kui kaua kestis Shakespeare “Hamleti” viienda vaatuse kirjutamisperioodil? Vahest hoiaks kehalised ja vaimsed protsessid rohkem lahus – ega Buddha ei jõudnud valgustuseni seepärast, et ta käbedalt kubet katsus. Pigem just sellest loobumise tõttu..

Järjekordne annus lõunaeesti kultuuri ja keelt, otse veeni. Täpsemalt siis Taarka Pärimusteatri “Hamlet” ja sedapuhku Kanepi kultuurimajas. Iga kord, kui ma setokeelset “Hamleti” tekstiraamatut vaatan, saab järjekordne väljend selgemaks. Ma ei saa öelda, et ma räägiks seto keelt, aga raskustega juba loen. Kuulmisega on nii, et kui räägitakse rahulikult, siis saab aru. Kui vadistatakse, siis muidugi mitte.
Sõit piltilusate talvemetsade vahel asuvasse Kanepisse oli taas lumiselt esteetiline elamus. Ja võimalus istuda üle pika aja helipuldis tuksleva teatrisoone peal õigustab alati ükskõik milliseid raskusi või probleeme, mis etendusega kaasnevad.
2010. aasta tähistab kümne aasta möödumist sellest, kui ma esimest korda teatritöös osalesin ehk sellest, kui Tartu Üliõpilasteatris sai tehtud “Wojzekile” muusikaline kujundus. Salamisi loodan, et järgmise kümne aasta jooksul oleks lavastusi vähemalt sama palju, kui mitte rohkem. Kui hästi läheb, toob juba see alanud aasta paar nimetust juurde…

I maailmasõda on minu jaoks olnud informatiivses mõttes lummav juba ammu ja ta sümboliseerib imehästi sõja mõttetust ja kultuuride kokkuvarisemist. Suurepärase BBC sõjadoki “The Great War” vaatamine või Keegani raamatute lugemine tekitas tunde, et see oli ikka uskumatu, kuidas inimesed suutsid aastate kaupa kaevikus istuda ja üksteise pihta tulistada.
Seda toredam on lugeda Richard Dawkinsi “Isekast geenist”, et nii inglased kui sakslased leppisid mitteametlikult kokku väikestes vaherahudes. Näiteks tulistati masinliku ajalise- ja sihtimistäpsusega mürske, et vaenlane teaks täpselt, kust eemale hoida. Samuti oli juhtumeid, kus sakslane tõusis kaevikus püsti ja hõikus inglaste suhtes vabandusi, kuna “kuradi Preisi suurtükid” olid nende pihta tulistanud. Üks inglise ohvitser tõdes külaskäigul hämmastusega, et saksa sõdurid marssisid saja meetri kaugusel kaevikus sirge seljaga, kuid ükski inglane ei tulistanud. Polnud viisakas ja muidu “lastakse kolm korda rohkem vastu”. Inimlikkus rokib..

Esteetilises mõttes on tänane talveilm lihtsalt imeilus. Tallinnas oli selline talveudu, et Seebimajast (st. eks-Ühispangas) oli suurem osa kadunud ja kui me Tartu poole hakkasime sõitma, langes temperatuur nii järsult, et ma pidin tee äärde tõmbama ja klaasi uuesti kaabitsaga üle käima. Kohe peale udu algas päikseline talveparadiis. Tüseda lumekattega kaetud puudelt hõljus aeg-ajalt sädelust, iga viimne kui oks oli hoolikalt sisse mässitud. Üle väga pika aja tuli panna ette päikseprillid.
Kui Tallinnas oli sel hetkel veel vist 7-8 külmakraadi, siis paarkümmend kilomeetrit hiljem moodustas näidik numbrid 17 kraadi. Kui ma ei eksi, siis on Suurbritannias olnud hiljuti sama palju ja eks nende jaoks on selline asi muidugi selgelt liiga käre. Aga veel üks kord: no on ju lahe, kui talv on just selline. Paks lumi ja jää, õhk on krõbe ja külm. Soe ja niiske kleeptalv on ikka eriliselt rõlge. Pori ja lörtsi saab ohtralt nautida nii sügisel kui kevadel, las siis talv olla selline piltpostkaart..

Keegi vastutustundetu kodanik on pannud pihta 680 meetrit Chacaltaya liustikku Boliivias. Alles on jäänud vaid 20 meetrit. Teadlased on hoiatanud, et endine 700-meetrine liustik oleks pidanud nagunii kaduma 2015. aastaks, aga see ei lohuta Chacaltaya suusakeskust, mis oli varem maailma kõige kõrgemal asuv mäesuusabaas.
Naljavend, kes liustiku vasakule vinnas, pidi olema päris tugev, sest jääkeel oli kohati umbes 15 m paks. Süüdlasest olenemata palub Chacaltaya baas liustiku tagasi tuua, sest ilma lumeta on raske külastajatele suusarõõme pakkuda. Veel 2001. aastal peeti seal riigi meistrivõistlusi, nüüd on selle korraldamine kahtluse all. Sportlased pole veel kommenteerinud, kas 20-meetrisel lõigul suusatamine pakub pinget või mitte.
Kuna eksliustiku külje all asuv La Paz on kasvanud poole sajandiga viiekordselt ja selle miljon elanikku vajab vett, mõjub veel nahaalsemana teine teade, et viimase 30 aastaga on sulatatud 40% mäestiku igilumest. Süüdlastel palutakse tembutamine lõpetada…

Tegevuspaik: linnaruum. Tegelased: autor ja tundmatu tädike. Tädike räägib telefoniga ja kasutab selget ja kõlavat häält. Vestlus käib umbes sellises stiilis: “Tead, mina ütlen sulle – Arnot ei saa usaldada, tema on võõras, aga Irenet võib alati usaldada…. Jah, noh, ma räägin ju, meil on need toad seal niimoodi et kui minul on uks lahti, siis kõik kuulevad ju… Neil on kõik selge, mis tervisehädad minul on, mul on ju see [järgneb detailne kirjeldus tervisehädast].”
Jube kiusatus oli öelda, et jäta see õnnetu Arno rahule. Põhjus sellel, miks kogu kuradi maailm teab sinu tervisehädadest on see, et sa lällad sellest kõva häälega keset avalikku ruumi.
Tädikeste jaoks on avalik ruum muidugi oma jututoaks, nagu võib veenduda igal külaskäigul polikliinikusse, kus ukse taga oma korda oodates on õnn saada täpne ülevaade sellest, milline moodustis on kõneleja käsivarrel või mida huvitavat rääkis arst kuseproovi kohta…
Tõsiselt – hoia see enda teada, vali vaiksem hääl või otsi privaatsem koht.

Uskumatult kohutavast toimetajatööst sõltumata on Marianne Mikko raamat Moldovast erakordselt valgustav. Vähemalt selles osas, kui hästi võib suhtelises mõistes minna sellisel riigil nagu Eestil. Jah, meil on palju probleeme (nagu igas riigis), kuid suhtelises, rõhutan, suhtelises võrdluses oleme nii mitmeski valdkonnas maailma esimese 50 riigi seas. Moldova seevastu on selline segapundar, et Euroopa piires ei tulegi pähe muud hullemat kui Bosnia – vot see on tõeline sajakordne umbsõlm, mille lahtiharutaja väärib oma nimele täiendi „Suur“ lisamist.
Aga Moldova on segu Nõukogude kultuurist, lõunamaisest altkäemaksupoliitikast ja tagurlikkusest. Selliseid kohti on veel, aga enamasti on neis mingit lootust paremuse poole. Moldova näib olevat juba löönud käega. Samas, kui Eestis oleks ka majandus kukkunud ühe aastaga umbes 70 protsenti, siis kaoks niigi skeptilistest ja küünilistest eestlastest samuti viimanegi lootus. Moldovas ei jää üle muud, kui veini juua. Seda on seal tõeliselt palju.

Seda, et kirjastusmaailmas on vaja rohkem või paremaid toimetajaid, on ohanud nii kirjastajad, tõlkijad, lugejad kui toimetajadki. Alati võib väita, et kõike on kogu aeg vähe – raha, vabadust, headust jne. Toimetajate puudujääk pole seega erand.
Aga mõnikord muutub ohe lausa karjeks. Värskelt ostetud M. Mikko “Moldova: lääne ja ida vahel” on info seisukohast väga valgustav ja tore raamat, kuid igat lehekülge saadab lugeja (ehk minu) kriiskamine. “Georgraafia”, “Molodva”, “minu poolest”, ootamatult poole lause pealt järgmisele reale kukkuv tekst, sajad komavead – miski pole toimetaja Artur Laasti jaoks võimatu. Kuna ilmselt pole toimetaja siiski mitte pime ega keeleoskuse poolest 2. klassi tasemel, jääb üle vaid kolmas variant: sai võetud ette töö, mille jaoks ei jäänud aega. “On inimestel ikka kiire…” laulab dr. Jaan Pärn ja küllap see nii oligi. Minu tõlkelepingud sätestavad, et mitterahuldava töö korral ei saa tõlkija tasu. Vahest jäid ka Laastil seekord toimetajatuhanded saamata…

Peab tunnistama, et ma täitsa ootan seda uut tööaastat. Selles mõttes, et suhteliselt tõhus puhkus on selja taga ja igapäevane töötamine tekitab tunde, et päeva jooksul sai midagi ära tehtud. Lükkab paika kogu päevase graafiku ja nii edasi..
Siinkohal aitab muidugi kõvasti kaasa see, kui teed tööd, mida meeldib teha. Pealegi läheb iga päevaga üha valgemaks ja varsti ka soojemaks ning rohelisemaks. Ja lisaks saabub mitmekuise töötamise järel preemiana suvi. Ehk ametlik mittetöötamise periood, mis on ka äärmiselt mõnus asi.
Olen juba ammu avastanud, et kõige parema enesetunde annab aasta, kus pimedal ajal on tehtud kõvasti tööd ja suvisel ajal vihutud kõvasti loomingut. Eriti siis, kui selle taustaks vahelduvad selgepiirilised aastaajad. Talv on lumine ja külm, kevad äkkroheline, suvi soe ja päikseline, sügis kuldne ja koldesuitsune. Praegu on kaks linnukest tehtud – tööaasta sügis oli kuldne, talv on seni lumine ja külm. Kuna kevad on alati olnud roheline, jääb üle oodata vaid sooja suve.

Naasesin “Rahva Raamatust” suure süütunde ja raamatukuhjaga. Ühest küljest, tarbijana, on mul lapselikult hea meel selle üle, et kodusesse riiulisse lisandus vaid umbes 250 krooni eest tervelt viis raamatut – tavaliselt on see ühe raamatu hind! Kusjuures täiesti seinast-seina valik, alates filosoofia ja müüdi ajaloost ning lõpetades Juhan Peegli esimese sõjasuvega.
Teisest küljest on kuidagi süümepiinarikas võtta näppu kõvade kaantega raamat, mille eest küsitakse 25 krooni ja mis ilmselgelt on värskelt ilmununa maksnud vähemalt kakssada krooni. Ehk siis kirjastused või raamatupoed peksavad võimsalt alla omahinna.
Tarbijale on sellise asi imetore, aga ärilises mudelis pole niisugusele asjale kohta. Allahindluste mõte on saada lahti kaubast, mis muidu kaubaks ei läheks. Mina aga olen see alatu sell, kes ootabki allahindlusi ja kõnnib rahulikult mööda huvipakkuvast raamatust, kuna teab, et selle hind langeb kunagi kümme korda. Ja nii ongi. Ehk ei lähe kirjastused minu tõttu pankrotti, aga..

Kalendriline uus aasta saabus Piusa ürgorgu ikka kell 12, nagu ta seda kipub tegema. Ainult et kuna Maskva aeg on tunni võrra ees, siis valgus venekeelsem elanikkond teisest majast välja kell 11 ja selleks ajaks, kui meie pakasest kriuksuvasse talveõhku sisenesime, olid narvakad jõudnud juba mõnda aega tähistada. Hüüdsime neile ülemeelikult “S novõm godom, tavariši!”, mille peale vastati “Maltši!” Järgnes paus ja siis tuli kohmetus eesti keeles: “Head uut aastat.” Lõimumine missugune.
Aga talv Setomaal on alati võimas. Liikumatud jäised kuused, millele on hoolika ühtlusega riputatud tuhklund, loomajälgede ristteed sätendavas lumes, mesine päike valgumas läbi tardunud okste… Ilus, noh.
Sellist kogemust saaks täiendada vaid lõhnavatest palkidest majad, värskelt valminud toit ja vahel harva lõdvaks lastav mõtteline lips. Mõõdukuse ja maitsekuse piirides muidugi.
Veel ju võib, kuna nagunii lõpeb maailm 2012. aasta detsembris, kui maiade meteoriit purustab juutide vandenõu või mis iganes…

Kalendriline uus aasta saabus Piusa ürgorgu ikka kell 12, nagu ta seda kipub tegema. Ainult et kuna Maskva aeg on tunni võrra ees, siis valgus venekeelsem elanikkond teisest majast välja kell 11 ja selleks ajaks, kui meie pakasest kriuksuvasse talveõhku sisenesime, olid narvakad jõudnud juba mõnda aega tähistada. Hüüdsime neile ülemeelikult “S novõm godom, tavariši!”, mille peale vastati “Maltši!” Järgnes paus ja siis tuli kohmetus eesti keeles: “Head uut aastat.” Lõimumine missugune.
Aga talv Setomaal on alati võimas. Liikumatud jäised kuused, millele on hoolika ühtlusega riputatud tuhklund, loomajälgede ristteed sätendavas lumes, mesine päike valgumas läbi tardunud okste… Ilus, noh.
Sellist kogemust saaks täiendada vaid lõhnavatest palkidest majad, värskelt valminud toit ja vahel harva lõdvaks lastav mõtteline lips. Mõõdukuse ja maitsekuse piirides muidugi.
Veel ju võib, kuna nagunii lõpeb maailm 2012. aasta detsembris, kui maiade meteoriit purustab juutide vandenõu või mis iganes…