Egokulturism

Katsusin saada “Sirbiga” taas ühele reale, kuna viimased kolm olid jäänud lugemata ja eelviimasest leidsin väga huvitava arvustuse Sirje Kiini hirmpaksu Underi-käsitluse kohta (üle 850 lk), kus küsitakse mürgiselt, miks me peaks teadma seda, kellega ja kuna Under täpselt seksis (jätame “Tulnuka” hetkeks kõrvale, arvustus juba mainis Underit ja oblikaid). Kuidas aitab see meil Kiini väitel Underi luulet mõista? Kas ma peaksin lugema mõnda luuletust ja mõtlema sealjuures: ahah, see oli see kord, kui Adson sai orgasmi, aga Under sai lausa kaks. Olevat olnud ülihää.
Ma ei liialda. Täpselt sellist keelekasutust (“ülihää”) ja orgasmide loendust teoses tsiteeritakse.
Keda huvitab see, mis asendis seksis Leonardo da Vinci “Mona Lisa” maalimise ajal või kui kaua kestis Shakespeare “Hamleti” viienda vaatuse kirjutamisperioodil? Vahest hoiaks kehalised ja vaimsed protsessid rohkem lahus – ega Buddha ei jõudnud valgustuseni seepärast, et ta käbedalt kubet katsus. Pigem just sellest loobumise tõttu..