Järjekordne annus lõunaeesti kultuuri ja keelt, otse veeni. Täpsemalt siis Taarka Pärimusteatri “Hamlet” ja sedapuhku Kanepi kultuurimajas. Iga kord, kui ma setokeelset “Hamleti” tekstiraamatut vaatan, saab järjekordne väljend selgemaks. Ma ei saa öelda, et ma räägiks seto keelt, aga raskustega juba loen. Kuulmisega on nii, et kui räägitakse rahulikult, siis saab aru. Kui vadistatakse, siis muidugi mitte.
Sõit piltilusate talvemetsade vahel asuvasse Kanepisse oli taas lumiselt esteetiline elamus. Ja võimalus istuda üle pika aja helipuldis tuksleva teatrisoone peal õigustab alati ükskõik milliseid raskusi või probleeme, mis etendusega kaasnevad.
2010. aasta tähistab kümne aasta möödumist sellest, kui ma esimest korda teatritöös osalesin ehk sellest, kui Tartu Üliõpilasteatris sai tehtud “Wojzekile” muusikaline kujundus. Salamisi loodan, et järgmise kümne aasta jooksul oleks lavastusi vähemalt sama palju, kui mitte rohkem. Kui hästi läheb, toob juba see alanud aasta paar nimetust juurde…
Tuhat seitsekümmend kaks
Comments are closed.
