Tuhat seitsekümmend üks


I maailmasõda on minu jaoks olnud informatiivses mõttes lummav juba ammu ja ta sümboliseerib imehästi sõja mõttetust ja kultuuride kokkuvarisemist. Suurepärase BBC sõjadoki “The Great War” vaatamine või Keegani raamatute lugemine tekitas tunde, et see oli ikka uskumatu, kuidas inimesed suutsid aastate kaupa kaevikus istuda ja üksteise pihta tulistada.
Seda toredam on lugeda Richard Dawkinsi “Isekast geenist”, et nii inglased kui sakslased leppisid mitteametlikult kokku väikestes vaherahudes. Näiteks tulistati masinliku ajalise- ja sihtimistäpsusega mürske, et vaenlane teaks täpselt, kust eemale hoida. Samuti oli juhtumeid, kus sakslane tõusis kaevikus püsti ja hõikus inglaste suhtes vabandusi, kuna “kuradi Preisi suurtükid” olid nende pihta tulistanud. Üks inglise ohvitser tõdes külaskäigul hämmastusega, et saksa sõdurid marssisid saja meetri kaugusel kaevikus sirge seljaga, kuid ükski inglane ei tulistanud. Polnud viisakas ja muidu “lastakse kolm korda rohkem vastu”. Inimlikkus rokib..

Comments are closed.

Egokulturism is using WP-Gravatar