Tuhat kuuskümmend viis


Peab tunnistama, et ma täitsa ootan seda uut tööaastat. Selles mõttes, et suhteliselt tõhus puhkus on selja taga ja igapäevane töötamine tekitab tunde, et päeva jooksul sai midagi ära tehtud. Lükkab paika kogu päevase graafiku ja nii edasi..
Siinkohal aitab muidugi kõvasti kaasa see, kui teed tööd, mida meeldib teha. Pealegi läheb iga päevaga üha valgemaks ja varsti ka soojemaks ning rohelisemaks. Ja lisaks saabub mitmekuise töötamise järel preemiana suvi. Ehk ametlik mittetöötamise periood, mis on ka äärmiselt mõnus asi.
Olen juba ammu avastanud, et kõige parema enesetunde annab aasta, kus pimedal ajal on tehtud kõvasti tööd ja suvisel ajal vihutud kõvasti loomingut. Eriti siis, kui selle taustaks vahelduvad selgepiirilised aastaajad. Talv on lumine ja külm, kevad äkkroheline, suvi soe ja päikseline, sügis kuldne ja koldesuitsune. Praegu on kaks linnukest tehtud – tööaasta sügis oli kuldne, talv on seni lumine ja külm. Kuna kevad on alati olnud roheline, jääb üle oodata vaid sooja suve.

Comments are closed.

Egokulturism is using WP-Gravatar