Egokulturism

Seda, et kirjastusmaailmas on vaja rohkem või paremaid toimetajaid, on ohanud nii kirjastajad, tõlkijad, lugejad kui toimetajadki. Alati võib väita, et kõike on kogu aeg vähe – raha, vabadust, headust jne. Toimetajate puudujääk pole seega erand.
Aga mõnikord muutub ohe lausa karjeks. Värskelt ostetud M. Mikko “Moldova: lääne ja ida vahel” on info seisukohast väga valgustav ja tore raamat, kuid igat lehekülge saadab lugeja (ehk minu) kriiskamine. “Georgraafia”, “Molodva”, “minu poolest”, ootamatult poole lause pealt järgmisele reale kukkuv tekst, sajad komavead – miski pole toimetaja Artur Laasti jaoks võimatu. Kuna ilmselt pole toimetaja siiski mitte pime ega keeleoskuse poolest 2. klassi tasemel, jääb üle vaid kolmas variant: sai võetud ette töö, mille jaoks ei jäänud aega. “On inimestel ikka kiire…” laulab dr. Jaan Pärn ja küllap see nii oligi. Minu tõlkelepingud sätestavad, et mitterahuldava töö korral ei saa tõlkija tasu. Vahest jäid ka Laastil seekord toimetajatuhanded saamata…