Uskumatult kohutavast toimetajatööst sõltumata on Marianne Mikko raamat Moldovast erakordselt valgustav. Vähemalt selles osas, kui hästi võib suhtelises mõistes minna sellisel riigil nagu Eestil. Jah, meil on palju probleeme (nagu igas riigis), kuid suhtelises, rõhutan, suhtelises võrdluses oleme nii mitmeski valdkonnas maailma esimese 50 riigi seas. Moldova seevastu on selline segapundar, et Euroopa piires ei tulegi pähe muud hullemat kui Bosnia – vot see on tõeline sajakordne umbsõlm, mille lahtiharutaja väärib oma nimele täiendi „Suur“ lisamist.
Aga Moldova on segu Nõukogude kultuurist, lõunamaisest altkäemaksupoliitikast ja tagurlikkusest. Selliseid kohti on veel, aga enamasti on neis mingit lootust paremuse poole. Moldova näib olevat juba löönud käega. Samas, kui Eestis oleks ka majandus kukkunud ühe aastaga umbes 70 protsenti, siis kaoks niigi skeptilistest ja küünilistest eestlastest samuti viimanegi lootus. Moldovas ei jää üle muud, kui veini juua. Seda on seal tõeliselt palju.
Tuhat kuuskümmend seitse
Comments are closed.
