Egokulturism

Tegevuspaik: linnaruum. Tegelased: autor ja tundmatu tädike. Tädike räägib telefoniga ja kasutab selget ja kõlavat häält. Vestlus käib umbes sellises stiilis: “Tead, mina ütlen sulle – Arnot ei saa usaldada, tema on võõras, aga Irenet võib alati usaldada…. Jah, noh, ma räägin ju, meil on need toad seal niimoodi et kui minul on uks lahti, siis kõik kuulevad ju… Neil on kõik selge, mis tervisehädad minul on, mul on ju see [järgneb detailne kirjeldus tervisehädast].”
Jube kiusatus oli öelda, et jäta see õnnetu Arno rahule. Põhjus sellel, miks kogu kuradi maailm teab sinu tervisehädadest on see, et sa lällad sellest kõva häälega keset avalikku ruumi.
Tädikeste jaoks on avalik ruum muidugi oma jututoaks, nagu võib veenduda igal külaskäigul polikliinikusse, kus ukse taga oma korda oodates on õnn saada täpne ülevaade sellest, milline moodustis on kõneleja käsivarrel või mida huvitavat rääkis arst kuseproovi kohta…
Tõsiselt – hoia see enda teada, vali vaiksem hääl või otsi privaatsem koht.