Egokulturism

Naasesin “Rahva Raamatust” suure süütunde ja raamatukuhjaga. Ühest küljest, tarbijana, on mul lapselikult hea meel selle üle, et kodusesse riiulisse lisandus vaid umbes 250 krooni eest tervelt viis raamatut – tavaliselt on see ühe raamatu hind! Kusjuures täiesti seinast-seina valik, alates filosoofia ja müüdi ajaloost ning lõpetades Juhan Peegli esimese sõjasuvega.
Teisest küljest on kuidagi süümepiinarikas võtta näppu kõvade kaantega raamat, mille eest küsitakse 25 krooni ja mis ilmselgelt on värskelt ilmununa maksnud vähemalt kakssada krooni. Ehk siis kirjastused või raamatupoed peksavad võimsalt alla omahinna.
Tarbijale on sellise asi imetore, aga ärilises mudelis pole niisugusele asjale kohta. Allahindluste mõte on saada lahti kaubast, mis muidu kaubaks ei läheks. Mina aga olen see alatu sell, kes ootabki allahindlusi ja kõnnib rahulikult mööda huvipakkuvast raamatust, kuna teab, et selle hind langeb kunagi kümme korda. Ja nii ongi. Ehk ei lähe kirjastused minu tõttu pankrotti, aga..