Olavi Paavolaise kirjeldus natsi-Saksamaast on erakordselt valgustav ja mõnus. Vaheda ja samas ootamatult objektiivse sulega kriibib Soome poeet kõiki neid totrusi, millega saab toime tulla vaid indiviidi alistav režiim. Paavolainen ise mainib korduvalt läbi kaaslaste, et kohati pole vahet, kas jutt on natsidest või bolševikest. Luuleliselt väljendatuna: üks sitt puha.
Eriti rahuldustpakkuv on iroonia nende loomikute (st. loomeisikute) pihta, kes on hakanud riigitruuks. Nagu Paavolainen tabavalt märgib, ei saa käsk sünnitada kunagi suurt kunsti ja meenutab varasemate keisrite käsualuseid, kelle loomingut omal ajal ülistati ja eeskujuks toodi ning kellest tänapäeval keegi kuulnudki pole..
Oh, ilus on lugeda haritud ja uudishimuliku maailmakodaniku põhjalikku ülevaadet ühe naeruväärse kamba jurast. Muuseas, juutlikumat, aga sama paeluvat pilguheitu samale ajastule pakub vankumatu saksa fännina sündinu ja nina pärast ära põlatud Richard Sonnenfeldt, kelle teose tõi Tammerraamat täna turule.
Tuhat kaheksakümmend kaks
Comments are closed.
