Vaatasin Aare Pilve poolt üles pandud musikaalset ja toredat žongleerimistrikki ja mõistsin ühtäkki, et minu kauakuulutatud ja ammu dogmaks peetud tsirkusevastasus on olnud ekslik. Mulle kohutavalt meeldivad sellised trikid ja inimvõimete edasiarendused. Põhiprobleemiks on olnud ilmselt hoopis see, et tsirkus seostub mulle dresseeritud loomade ja klounidega. Ja kui veel täpsem olla: “supernaljakate” karudega, kes sõidavad jalgrattaga vms, “hirmutavate” lõvidega, kes hüppavad ühe kuradi postamendi pealt teisele ning kehvade klounidega, kelle huumor seisneb selles, et nad peksavad üksteist jalaga.
Kui ma ausalt enda sisemist last küsitlen, selgub tõsiasi, et tegelikult mulle meeldib tsirkus. Meeldivad jahmatavad akrobaatikavõtted, pantomiimi meisterlikult valdavad klounid ja imeosavad žongleerimis- ning muud tüüpi osavustrikid. Järelikult pole asi selles, et tsirkus on nõme, vaid selles, et kunagi pisikese lapsena ENSV-s nähtud tsirkus on olnud nõme. Ehh, tahaks tipptasemel tsirkusesse…
Tuhat kaheksakümmend üks
Comments are closed.
#1 by H. on February 2, 2010 - 11:05
Minu kõige eredam mälestus ENSV aegsest tsirkusest oli miski seltskond Moskvast, kes sõitis kolme suure mootorrattaga mõnemeetrise läbimõõduga raudmuna sees ringi. See oli suht muljetavaldav. Klounidest ja karudest hoidsid vanemad meid ilmselt õnneks eemale:)