Egokulturism

Kalendriline uus aasta saabus Piusa ürgorgu ikka kell 12, nagu ta seda kipub tegema. Ainult et kuna Maskva aeg on tunni võrra ees, siis valgus venekeelsem elanikkond teisest majast välja kell 11 ja selleks ajaks, kui meie pakasest kriuksuvasse talveõhku sisenesime, olid narvakad jõudnud juba mõnda aega tähistada. Hüüdsime neile ülemeelikult “S novõm godom, tavariši!”, mille peale vastati “Maltši!” Järgnes paus ja siis tuli kohmetus eesti keeles: “Head uut aastat.” Lõimumine missugune.
Aga talv Setomaal on alati võimas. Liikumatud jäised kuused, millele on hoolika ühtlusega riputatud tuhklund, loomajälgede ristteed sätendavas lumes, mesine päike valgumas läbi tardunud okste… Ilus, noh.
Sellist kogemust saaks täiendada vaid lõhnavatest palkidest majad, värskelt valminud toit ja vahel harva lõdvaks lastav mõtteline lips. Mõõdukuse ja maitsekuse piirides muidugi.
Veel ju võib, kuna nagunii lõpeb maailm 2012. aasta detsembris, kui maiade meteoriit purustab juutide vandenõu või mis iganes…