Egokulturism

Panin “Näidendite” jaotusesse veel kaks taiest. Kokku on seal neid nüüd seitse ja viimased viis kannavad aastanumbrit 2009. Minu jaoks ei ole siin küsimus aga mitte kvantiteedis, vaid töömahus. Olen rahul sellega, et kasutasin aastat 2009 kasulikult. Sündis viis näidendit.
See, kas lugeja neist näidenditest midagi saab või mitte, on mulle veel teadmata. Minu seni ainsaks lugejaks ja kriitikuks on olnud üldiselt R, kes on vaimustavalt karm ja aus ning teeb oma tööd südamega. Tavaliselt saan ma teada, et “see on väga lahe näidend, aga lõpp mulle üldse ei meeldi ja see tegelane on minu arust mõttetu”…
Sellisest kriitikast on mulle oluliselt rohkem kasu kui kahvatust kiitusest (“On tore nagu ikka”). R pakub terve rea soovitusi ja nõuandeid, mis on arengu seisukohast kulla hinnaga. Ühest arvamusest jääb muidugi väheks, aga õnneks on veel üks inimene avaldanud asjalikke kommentaare “Kristalltorni” kohta. Ilma nendeta ma jääkski hüplema samale tasemele. Sest näidendeid kirjutan ka edaspidi..