mõnes mõttes annab aasta selgroog järgi
südatalve pime süda on nüüd helgem
iga hommikuga koidik on veel selgem
pungaaimdus puudes ootab homseid pärgi
Ja nii edasi. Ühesõnaga, võib öelda, et varsti kohe saab Gregoriuse ajaarvamine järjekordselt otsa ja kahe päeva pärast hakatakse 428. korda lugema uuesti 1. jaanuarist.
Oleks võinud toota veel kümme sellist salmi, et saada 1000 tähemärki täis, aga see oleks haisenud juba poeemi järele ja minu maitse jaoks on need asjad liiga lopsakad. See tähendab, mul pole midagi paljude salmide vastu, kuid eelistan lühemaid vorme nii lugeja kui kirjutajana. Igasugused eepilised teosed mõjuvad mulle samamoodi nagu raudteeliiprid – ma saan aru, et nad on vajalikud, aga vahel on hirm, et nad ei lõpe eales.
Erinevalt aastast, mis lõpeb kohe. On viimane aeg teha kokkuvõtteid. Soovitan kirjutada üles selle aasta saavutused, see on väga lahe uhkusereis (ehk egotripp). Teinekord saab niimoodi oma tuju tõsta. Aasta “viimases schtschtseenis” – nagu ütleks Pantalone…
