Kui mõnikord võib öelda, et katus sõidab ja pea on pakse mõtteid täis, siis praegu tuleb tõdeda, et asjad on vastupidi. Pea on nagu tühermaa, mille kohal tiirutab üksik segadusse sattunud kaaren ja vaimutühine tuul keerutab üles kuivanud tolmu.
On selliseid päevi, kui lihtsalt ei tule midagi. No ei tule. Ja see pole veel kõik. Kusagilt sappide sügavusest tõuseb see ürgne tunne, et kõik seni loodu on täiesti mõttetu ja sisutühi. Kunstlik ja hall nagu kontorimööbel…
Praegu on just selline päev. Korda kümme. Mõnes mõttes sunnin end tegema loomingulisi kätekõverdusi, sest liiga hästi on meeles varasemad perioodid, kui enesepiits vaikis ja tulemuseks oli väga pikaks veninud loomepaus. Pealegi, ega keegi ei pea neid kätekõverdusi lugema, piisab sellest, kui loen ise ja teen järeldusi. Üks, kaks, kolm…
Eesmärk pole mitte jõuda vägevate numbriteni, vaid paisutada vaimulihaseid. Alles päikselise rannailmaga saab aru sellest, kui palju kasu on olnud lörtsisel loomeperioodil tehtud harjutustest.
Tuhat kuuskümmend
Comments are closed.
