Egokulturism

Kalendriliste iseärasuste tõttu sattusin täna Raadi surnuaiale (mitte küll igaveseks) ja mind jahmatas, kui sarnane see asutus oli minu poolt eelnevalt külastatud kaubanduskeskusele. Autod ukerdamas vedela lumega parklas, inimesed sagimas närviliste massidena edasi-tagasi, kõik kohad täis pargitud.
Täpselt selline tunne, nagu oleks sattunud mingi sünge huumoriga sketši keskele – külastajate massid sagimas surnud inimeste ümber ja keskel. Ainult et R märkis tabavalt, et erinevalt kaubanduskeskusest polnud need külastajad tulnud asutusse mitte saama, vaid andma. Poodi lähed sa midagi võtma, surnuaeda midagi andma. Tõsi, varem käidi seal ka saamas: kas siis esivanemate nõu, õnnistust või lihtsalt nende hauatagust häält kuulamas. Nüüd pigem viiakse ja antakse ise, tavaliselt küünla või lille kujul.
Iseenesest on see tänases ühiskonnas üsna haruldane – lähed kuhugi midagi pakkuma ja ei ootagi tasu selle eest. Samas on peamine see, miks surnuaeda minnakse. Peaasi, et mitte vaid kombe pärast…