Egokulturism

Ma tean, et eetris on valitsenud vaikus, mis on endale kehtestatud standardi järgi selgelt liiga pikk, aga selle katse juurde kuulus ilmselt ühel hetkel saabuma pidanud tõdemus, et ma lihtsalt ei suuda iga päev midagi üles panna. Niisama lalinat on internett niigi triiki täis, mistõttu postitusele peab eelnema vähemalt algeline idee ja varasemal ajal olen suutnud selle tekitada kasvõi vaimse vägivalla teel, sundides ennast millelegi mõtlema. On iseloomulik, et seekord lämmatas need plaanid juba eos see kõige salakavalam vaenlane: mugavus.
Just seesama tunne, et „ma kohe tegelen sellega“. Kohe varsti ja kui üks päev jääbki vahele, siis pole hullu. Homme kindlasti. Tegelikult on hommendamine väga inimlik teguviis ja ma olen sellega läbinisti tuttav. Mingisuguse loomingulise tulemuseni on viinud mind lisaks luust ja lihast muusale vaid halastamatu, armutu enesepeks. Ei ole nii, et „küll ma kirjutan“. Täna ei saa, täna on väsimus, homme on parem päev. Ei, homme on samasugune päev nagu täna.