Egokulturism

See oli mitu päeva tagasi, aga emotsioon tuli uuesti meelde – nimelt pakkus mulle ootamatult suurt uhkust üks õhtu näitlejanna M-i sünnipäeval, kus vanasse vabrikumaja korterisse oli kogunenud kaksteist inimest. Mehi oli seltskonnast kaheksa ja uhkus tulenes minul sellest, et kõik korteris olnud mehed olid kokkajad. Kaks neist tegi parajasti süüa, kolmas rääkis õhinal sellest, kuidas tema viimane leib oli tulnud taas suurepäraselt välja (loomulikult ei käinud jutt leivaküpsetusmasinast) ja kõik ülejäänud on ka sellised, kes teevad enamat kui praekartuleid.
Minu arust on metsikult lahe, et köök ei ole paljude sookaaslaste jaoks enam sõimusõna ja söögi valmistamine on asi, mille pärast tuntakse mitte piinlikkust, vaid uhkust. Vahepeal oli kuidagi veider olukord, kus restoranikokkade seas oli palju mehi, aga tavaline tüüp pidas kööki mingiks “naiskade” pärusmaaks. Umbes nii, et kui oskad süüa teha, siis pole raudselt mees. “Tõelised” mehed elavad üksi olles poekulinaaria peal. Kahju neist.