Sándor Márai ütleb väga ilusasti, et luules peab olema laeng. Selline pinge, milleni tema enda sõnutsi ei küündi. Nagu ta ise möönab, võib ta kirjutada värsse ja panna lõppu riime, aga tulemusel pole seda laengut, seda energiat.
See on üheks põhjuseks, miks ma ei kavatse kunagi oma luulearvustuste leheküljel käsitleda neid kümneid ja kümneid kogusid, millest nö. peavoolu kriitika pole kuulnudki, kuid mida leidub inimeste kodudes vahest rohkem kui näiteks Jürgen Rooste teoseid.
Nendes on tavaliselt umbes sellised read:
Mu reisikohvris pole muud kui kodukoha mulda
See tähtsam on kui terve mägi sillerdavat kulda
Või siis:
Ja linnukeste laulu sees ma joobun aina lilledest
Sest kevade on tulnud ja ma tunnen ikka rõõmu sest
No ühesõnaga, saate aru küll, mida mõtlen. Riim on, rütm on, aga pinna all mulksub klišee või kitš. Sellisel luulel on palju lugejaid ja miks mitte? Aga mina seda arvustada ei oska. Võtsin Lutsu raamatukogust mõned kogud prooviks ja viisin kõik tagasi. Ei tahtnud halvasti öelda..
#1 by M.L on January 23, 2010 - 18:56
Ma olen palju pead murdnud selle üle, et äkki see laeng ja pinge on kuidagi jube subjektiivne. Ja mitte ainult luules, vaid ka näitlejates ja üldse. Et on mingid sõlmed, mis üksteisega kattudes elektrit annavad ja mida paremal juhul keegi oskab seletada läbi üldise tausta ja kultuuriloo (misjärel kaob kriteerium “meeldib/ei meeldi” ning hakkab kehtima “huvitab/ei huvita” – seda siis juba kogu lugu ja tausta arvesse võttes), aga halvemal juhul lihtsalt ühele meeldib ja teisele ei meeldi – või jätab niisama külmaks…
Ja miks on nii, et näiteks üht autorit erinevates tõlgetes lugedes tundub vahel, nagu oleks üks tõlkija valinud ainult kõige sisutumad, mõttetumad, lamedamad tekstid ning teised ainult kõige tundlikumad, hapramad, puudutavamad – kui tegemist on sama luuletaja ning samade mõtetega? Ning veelgi: ühele meeldib üks tõlge, teisele sootuks teine.
(Sellega ma enamasti muidugi vabandan ainult seda, miks ma nii vähesest huvitun. No ei kattu minu sõlmedega…)
P.S. See, mis sa oma arvustuste lehel kirjutad, see on ilus.
#2 by Mario on January 25, 2010 - 23:11
Ta on kindlasti subjektiivne, aga peab olema midagi, mis muudab mingi luuletuse või luuletaja meeldivaks rohkem kui ühele inimesele. See tähendab, ta pole mitte ainult suhteliselt subjektiivne, vaid vai osaliselt subjektiivne…
Tõlkimisega on nii, et mina kui tõlkija ei julge luulet puudutada. Mida enam ise tõlgin ja luuletan, seda vähem julgen teiste luulet tõlkida. Esimest ja ainsat korda tõlkisin W. B. Yeatsi oma keskkooli lõpueksami jaoks – sest siis ma olin nooruslikult nahaalne arvamaks, et ma oskan seda teha.
Ja aitäh arvustuste komplimendi eest, see annab hingamist :)