Egokulturism

Tiit Hennoste räägib Loomingu Raamatukogu viimases väljaandes muuhulgas sellest, kuidas kriminaaluudised olid Nõukogude Eestis tabu. See iseenesest pole mingi uudis, eks, aga kõlbab suurepäraselt vastulöögiks järjekordsele geeniusele, kes kurdab selle üle, kuidas elu on tänapäeval muutunud nii kuritegelikuks ja annab vaikimisi mõista, et “varem” oli palju rahulikum ja kenam. Mõnikord öeldakse lausa otse välja, et kunagi oli palju vähem kuritegevust. Nüüd on ainult vägistamine ja tapmine, röövimine ja varastamine.
Ei ole ainult nüüd. Oli ka siis. Kaks asja, mida ekslikult arvatakse “uue aja” tuletusteks – homoseksualism ja kuritegevus. Mõlemad olid olemas ka nõukogude perioodil.
Nõukogude meedia kajastas valikuliselt. “Õige! Ja parem ongi!” põrutad sa? Oleneb sõna “parem” tähendusest. Kui sinu arust on parem see, et sa ei tea vennaliku Türkmenistani pealinna 1948. aastal hävitanud maavärinat (hukkus 110 000 inimest), siis küll. Siis oli tõesti varem palju ilusam aeg. Ja homosid ka polnud.