Jube väsitav on näha inimesi, kelle arust ainus suur geenius on see, kes on pidevas tsüklis. See näitab vastupanu rahaahnele ühiskonnale, mis ei mõista ülevaid mõtteid ja kaunishingi. See näitab murdumist kalestunud bürokraatias ja hääbuvat, rüütellikku võitlust au, ilu ja vaimsuse nimel. Tõeline suur geenius on see, kes äratab hingehõimlastes kaastunnet, kahetsust ja püha viha õela maailma vastu, mis on nii võimsa inimese laastanud ja purustanud.
Alati on kiusatus öelda, et see purujommis lällamine kõlab vaimsena ainult sama purjus inimestele. Tule paariks aastaks tsüklist välja ja sa näed, kui kitsa silmaringiga, omaenda geeniusest vaimustunud ja väikese austajateringi kiitusesse lämbunud pisikultuseks see sinu looming on kohati muutunud.
Kaastunne tuleb küll, aga pigem selle vastu, kuidas üks andekas inimene hävitab end alkoholiga ja õigustab alkohoolikule omase egoistliku väiklusega ning lapsikusega oma kurba saatust. Muidugi, keegi sind ei mõista. Ja kulka on m***. Publik ka. Onju.
Tuhat kaheksakümmend seitse
Comments are closed.