Rauge munk kõnnib väärikalt sirgjoonelises maailmas, piiratud tõeruumis, edasi-tagasi. Rituaalid on selged, kombed käpas. Külmast terasest silmadega munk astub ettearvatult, uhkes üksinduses. Monotoonsusesse aga sigineb võõraid noote. Ürgseid, kahtlaselt tuttavaid, aegade algusest kõlanud noote. Risti lööma harjunud käsi ripsutab tahtmatult tiiba, iga lihaskiudu läbistab algne, igavesest ajast igavesti kõlav ebainimlik rütm. Avanevad teadvuse uksed, sirgjooneline edasi-tagasi tõde murdub Escheri treppideks, segaduses lindmunk rabeleb ajas edasi-tagasi, aegruum lookleb armutult ringiratast. Munk jookseb, hirm kraaksumas õõnsates silmakoobastes, mida kiiremini jookseb, seda hapramaks muutub munakoor siinse ja sealse vahel. Kõige keskel on Teine, võõras ja tume, tundmatu ja tajumatu must auk, mille joonistab välja vaid see, mida me teame ja näeme.
Munk kukub raginal teadvusest läbi, lartsatab teadvusesse. Kumb oli enne – lind või muna? Tiivad kisuvad koori üksteise küljest lahti, lindmuna rabeleb rebu sees, kõnnib ringiratast, aga Escheri trepid on muutunud Möbiuse leheks ja sellel pole otsa ega äärt.
Teadvused sulanduvad, värvuvad, alateadvus paiskub ülateadvusse, mõistuste seinad hääbuvad, munklind komistab teadvuse krampides, kosmiliste sfääride muusika väänab jõuga kõhuli, hoiab kätest-jalgadest, laskub ja lahvatab. Miski pole kaitstud selle eest, mis on kõikjal. Tšuud vaatab pimedusest pealt, nägu laia naeru täis. Lindmunk rabeleb närvide võrgustikus, iga liigutus teeb valu ja ilu, katarsis kisub silmad taeva poole, aga seal pole muud kui uks tühimikku.
Rabele-rabele. Enne ei pääse, kui alistud, annad alla ja sulandud rebuga. Kuldne sõõr söövitab su lõputu armastusega ja varjud sulanduvad ideaalsuse koopas üheks. Tõde on kusagil väljas, kusagil eemal – ja ometi nii lähedal. Munga silmad klaasistuvad ja selginevad siis nagu peegel. Kõiksus on muna ja lind on munk, tark nagu esimene Linnutee.
(Soovin igati jõudu Sõltumatu Tantsu Ühendusele)