Egokulturism

Laupäeva õhtul istusin ma mõisa saalis pulmalauas, ees esmalt mandlilaastudega praetud kitsejuust, seejärel veise sisefilee punaveinikastmes. Vahele mahtus veel kolm käiku, vürtsikast kvintetist ja mustkunstnikust koosnev meelelahutus ning komplimentide ja charmantes daamide sädelevas seltskonnas veedetud õhtu. Pühapäeva õhtul istusin ma mõisa aidas, ees mulgipuder ja kali, selja taga läbipekstud hing ja kontideni tunginud külm. Eestlaseks jäin mõlemal päeval – nii oranžilt edeva pintsaku ja lumivalgete pükste väel mõisapargis patseerides kui põlistammede vahel rahva tragikomöödiat tunnistades.
„Tokerjad“ ei ole kerge lavastus. Ei oma ainese, olemuse ega pilgu poolest. Aga see pole ka raske nagu orjus, raske nagu rõhuv kaastunne – see tunne, et ma olen sealsamas kaasas. „Tokerjad“ kargab kubust, piilub puude vahelt, lasub lagipähe. Lavakujunduse tammed sirutavad oksi vaatajate kohale ja ise otsustad, kas nende hääletu küünitamine on ähvardav või kaitsev žest. See maa ei andesta ega unusta. Muld elab üle talupoja, agronoomi ja põllumajandusliku ettevõtja; muld elab läbi siinse rahva silmade ja küünealuste. Aastatuhandeid on keegi kunagi kedagi rõhunud, oli rõhujaks siis naaberhõimlane, kubjas või kindralkuberner. Siinne muld on tume nagu paakunud veri ja mitte alati ei näita puude süüdistav käsi kontvõõraste poole.
Mõisnik ei taha muud kui seda, et tööjõud tööd teeks. Mõisnik ei taha peksta ega karistada, see kahjustab vara. Aga siis tuleb jälle mõni loll ukaas, millega armuline keisrihärra otsustab oma kisendava riigi Evroopasse vedada ja nemtsõ-blja peab nüüd oma karjale selgitama, et ole vaba, kui tahad, aga tee enne orjatunnid täis. Ega see, et kusagil kaugel on keegi mingi direktiivi kirjutanud, ei tähenda seda, et sa, sitt, ei pea oma tööd tegema.
Hierarhia juures on see kehv asi, et keegi peab olema all ja keegi üleval. Tõenäoliselt ei pea kumbki oma põli õiglaseks – juhid peavad juhtima ja kandma vastutust (mõisal palju suid toita), alamad peavad töötama ja kandma iket. Hierarhia ainus reegel on, et tee, mis sa teed, aga ära mölise. Ühtviisi raudades on oma arust nii keiser, kirikuhärra, mõisnik, kubjas kui talupoeg, ainult et mõne arust pole see õiglane. Kehtiv kord on alati vihanud neid, kes küsivad liiga palju küsimusi. Juba lapsena tuleks pidev „miks“-itamine peksta kepiga välja, muidu jääbki pärima. Aga mida sa pärid? Taevariigi või? Nõrk lohutus neile, kelle jaoks maine riik pole muud kui üks ristide ja viletsusega ringmäng.
Jätame korraks kõrvale omas kannatuses praetud rahvusnarratiivi ja Eesti ajaloo patriootlikus kastmes – ajalooürikud lubavad väita, et tõene on fakt: kaks inimpõlve enne Eesti kirjanikke, näitlejaid, teadlasi ja teolooge olid pärisorjad. Päris orjad. Vara, mitte inimesed. Kaks inimpõlve enne vaidlusi teemadel, kas säilitada fiktsioonis realismi kaanonit või vormida alateadvuslikud ulmad avangardsesse vormi, kuulusid vaidlejate esivanemad samasse registrisse kui ader, rukkikott ja vasikas. Sada viiskümmend aastat edasi vestlen kergelt üleolev mina Vihterpalu mõisa terrassil mõisa viinast koomiliselt purjus sakslasega – siis vestles heal juhul kergelt üleolev baltisakslane mõisa viinaköögist purjus talupojaga.
Põranda alt murrab läbi iidne regilaul. Anija õhk lõhnab vere ja ahastuse järele. Sünkjasmustast metsast lähenevad näota mundrid, pikad peksumalakad löögivalmis. See ei ole aasta 1858. See on sada viiskümmend aastat hiljem, aga kollektiivses alateadvuses pole ajalist mõõdet. Ma tõmbun heinast kerkinud ebainimlikult suurte ülekohtute ees instinktiivselt kühmu. „Tokerjad“ vapustab püksivärvlist pealaeni just seepärast, et meie võime unustada, aga maa pole unustanud. Me oleme Anijas juba olnud. Loodame, et enam me siia ei tule, kuid unustada meil ei lasta. Mälu palju tahad, vabadus maitseb igavesti kibedalt.