Egokulturism

Kogu Sirbi-temaatika juures on rõõmustav see, kui paljud inimesed on selles arutelus osalenud. Jah, OK, väga paljud kiruvad seda, et teema on üldse tõstatatud, väga paljud ei näe põhjust, miks peaks see kedagi kottima ja väga paljud ilmselt ei teagi, et selline teema on üleüldse olemas. Aga just see asjaolu, et sellest räägib rohkem kui kaks inimest, annab mõista, et päris mumifitseerunud meie kultuur veel pole. Juhin tähelepanu sellele, et pean kultuuri all silmas üldist eesti kultuuriruumi siin vabariigis (ja ka pagulaste ja ajutiselt välismaal viibijate peades). Kui ühe kultuurilehe juhtkonna järsk vahetamine tekitab kirgi väljaspool otseseid asjapooli, on avaliku tähelepanuga veel kõik korras.

Miks üldse Sirbi afääri vastu huvi tunda? Esiteks seostub see üpris äraleierdatud tsitaatiga, mille parafraas võiks kõlada nii, et kui nad tulid Sirbi järele, ei öelnud ma midagi, seejärel tulid nad interneti järele ja ma ei öelnud midagi, seejärel tulid nad televisiooni järele ja ma ei öelnud midagi ning kui nad tulid ajakirjanduse järele, polnud enam kedagi, kes mu häält kajastaks. Teiste sõnadega: esimene märk poliitilisest sekkumisest avalikku meediasse tuleb koheselt tähelepanu alla võtta, olgu selle sekkumise eesmärgid nii õilsad ja iseloom nii leebe kui tahes. Mitte ükski poliitik ei tohi sekkuda sellesse, et mingil osal ajakirjandusel on õigus avaldada ka neile otseselt vastuvõetamatut teksti. Seni, kuni meil on demokraatlik riigikord, tuleb kasvõi hambaid kiristades lasta avaldada nii saasta, kriitikat kui torkeid. Ei pea avaldama laimu ja valesid, aga igal meediateksti avaldajal on õigus arvamusele. Kui Tarandile ei meeldi Ansip, on tal õigus sellel teemal jahuda ja kes seda lugeda ei taha, võib kolumni vahele jätta. Ne nado kolakat anda, seltsimehed, ne nado. Üks raskemaid osi sovjetikultuurist läände lõimumisel ongi leppimine sellega, et riigis jooksevad vabalt ringi sotsid, neegrid, lesbid, alternatiivmeditsiini pooldajad või krišnaiidid. Ilgu nende üle, kui seda vajalikuks pead (ja nagu Ansip võimalusel ikka teeb), aga ära pane neid kinni. Pole sinu asi otsustada, kuidas nad teistele mõjuvad. „Äkki on ohtlikud, jätavad riigist ebanormaalse mulje!“ Jäta võimalus arvamust ise kujundada.

Teiseks on Sirbi ülevõtmise meetod. Ei, Jüri-Franciscus Lotman, probleem pole mitte selles, et miks ei võiks särasilmne, õhinas noorsugu võtta üle kopitanud vanakeste kivistunud institutsioone. Probleem on selles, et kui meil on ajakirja peatoimetaja leidmiseks konkurss, siis see ei käi nii, et kuulutame konkursi läbikukkunuks ja valime siis ise endale peatoimetaja. Täpselt sama debiilset protsessi kasutatakse mõne maailmajao riigis, kus korraldatakse vabad valimised, mille tulemused ei meeldi ja siis valib „Vanemate Kogu“, „Õilsa Pärandi Säilituskomitee“ või muu taoline organ ise uue presidendi või peaministri. Taas, see ei ole demokraatia. Olgu ZA/UMi tahe või kavatsused nii paljulubavad ja vajalikud kui tahes, niimoodi rallit ei sõideta. Kui sa tahad ralliautot peatada, juhti sealt välja kiskuda ja kaardilugeja asemele oma sõpra kutsuda, anna kuuma. Aga ära nimeta edasist enam ralliks.

Kolmandaks on põnevad lõhed Eesti (nimetagem seda siis kultuuri-)ruumis. Üks leer peab kõik toimuvat pea et riigipöördeks ja nõuab Sirbi boikoteerimist või süüdlaste karistamist veel enne, kui esimene Kenderi-number on trükist tulnud. Eristame palun kahte asja – üks on operatsiooni teostamise viis (iga eriüksuslane kataks nii robustselt pekki keeratud missiooni puhul oma näo kahe käega), teine on uus Sirp. Viimane on fakt ka selleta, kas Kenderi kätt hoidis partei või lihtsalt soov midagi radikaalselt muuta. Ootame ära uue Sirbi ja siis kritiseerime selle sisu, eks. Jätke need vaesed arvutimängud rahule.

Teine leer on tüdinud igasugusest sõnavõtust igasuguse Sirbiga seotud teema osas ja nõuab, et kõik muutuse vastased jääks koheselt vait ja lõpetaks hädaldamise. Usun, et õigus on pigem Rein Raual, kes osutab, et Sirp on mõnes mõttes väravaks siseringi ja veidi laiema – nii-öelda kultuursetest kodanikest koosneva – auditooriumi vahel. Või nagu ütleb Jüri Kolk: ma ei saa meditsiiniajakirjast mõhkugi aru, aga see ei tähenda, et see ajakiri poleks vajalik. Niisiis on Sirbi ülesandeks vahendada välis- ja eestimaise kultuuri tähtsamat sündmustikku. Kusagil tehti teatriteadlaste arvates märgiline lavastus? Sirp arvustab ja analüüsib seda. Kusagil kirjutas keegi tõenäoliselt murrangulise teose? Sirp arvustab ja analüüsib seda. Loomulikult on see ideaaljuhtum. Nagunii ei õnnestu paljud arvustused ja osa tekstidest on hermeetilisemad kui teos ise. Aga põhimõte säilib. Ma ei saa mõne kultuurisündmuse kohta infot mujalt kui Sirbist. See ongi tema funktsioon.

Ei, Sirp ei pea olema sillaks noorte ja vanade vahel, ta ei pea tõlkima tähtsa onu/tädi teksti arusaadavasse keelde, ta ei pea kajastama absoluutselt kõiki sündmusi Eesti Vabariigis (alates kohaliku käsitööringi näitusest kuni kaheliikmelise projektiteatri perfonksini kell kolm öösel keset Sünklaant). Sirp pole nii nobe kui ekspertblogi või e-ajakiri. Ta pole nii nõtke kui läbimõeldud ja noorema põlvkonna jõuga tehtud rühmituse blogi. Ta pole nii värske kui kultuuriportaal. Aga tal on oma funktsioon. Ja kui Sirp ei meeldi, ei pea lugema. Paljud ei loe. Paljud ilmselt ei teagi, et selline asi on (oli?) olemas. Mõnel oleks lausa hea meel, kui keegi selle kinni paneks ja ajaloost tagantjärele hävitaks. Elagu arvamuste paljusus! Aga ühe ajalehe juhtkonna välja vahetamine käib kas protsessireeglite järgi või ei käi üldse. Muidu mina rallit ei sõida.