Von Krahli „Keegi ei räägi koeraga normaalselt“ algab universaalse termodünaamikaseadusega: grill ja tšill. See on see, mille järgi kõigi osakeste liikumine ühiskonnas taandub (õhtu) lõpuks liikumatuseks grilli ümber. Seal seisjate vorstipidu leevendab Kertu Moppel, kes peab tublilt ihuüksi naissoo lippu lehvitama, ehkki iroonilisel kombel teda lippu lehvitamas ei ole. Igatahes, ainsana langeb pisut välja kaose element Siiri/Viivi, kes uitab neljanda seina taha, täpsemalt toolide alla. Kuna aga tegemist võiks olla religiooni esindajaga selles pühas kolmainsuses usund-filosoofia-teadus, võib loogikavastane käitumine olla ka kulisside taga itsitava trikster-Kolditsa tahtmine.
Sest olgem ausad, kui mõni Eesti avangardteater on nagu Lacan, kes loeb loenguid imetlevate jüngrite pihta ja karjub kantslist valgustust, siis Von Krahl on nagu Mikita, kelle leierkast ei ole kindlasti timmitud teaduspublikatsioonide pilli järgi, vaid mängib mingit imelist segu filosoofiast ja alkeemiast. Siin ei liiguta hüpoteesilt järelduseni nagu nööri mööda, Von Krahli filosoofia eksib tahtlikult metsa ära, sest mõnikord ei ole vaja vastuseks muud, kui kõigi meelte avamist, kasvõi seeläbi, et lööd end vastu puud oimetuks ja avad ka kõige salajasema tšakra.
„Keegi ei räägi koeraga normaalselt“ on natuke nagu anekdoot filosoofist, teadlasest ja teoloogist, kes satuvad puude vahele. Teoloog näeb puude taga metsa ehk mingit hoomamatut jõudu, teadlane näeb liiki Betula ja oskab määrata salu vanust. Filosoof, kui tegemist pole just analüütilise filosoofiga, ei teesklegi, et tema teab empiiriliselt või fatalistlikult, mis toimub. Filosoof joob kasemahla ja teeb puude vahel võitlusharjutusi. Filosoof oskab pikali panna ka siis, kui ta ei oska seletada, mis asi on täpsemalt chi. Ükskõik, kas võitlusliigutuse nimetuseks on aupaklik „Valge kurg sirutab tiibu“ või aukartmatu „Suur lind lehvitab hüvastijätuks“, tulemus on ikka sama. Ehatäht, Koidutäht – vahet pole. Semantika on tähenärimine, Koldits ja tema meeskond selliste asjadega ei tegele. Nemad lasevad tulevärki nii, et sädemeid lendab.
Ometi lavastus ka kõrvetab. Igaüks loeb sealt välja, mida tahab, eks ole, aga omamoodi hinge pihta käib küll, kui rambivalgus joonistab ootamatult välja Tõnis Niinemetsa liikumatult vees lebava pagulaspoisi. Või kui Jim meenutab, et kogu see maailm pole muud kui tibatilluke kera, mis sööstab metsikul kiirusel läbi üüratu kosmose. Või kui Kertu paljastab magusvalusalt võimatu unistuse. Muidugi, unistused järgivad ka füüsikaseadusi – need plahvatavad sädemest, paisuvad kindla suuruseni ja tõmbuvad siis kokku, et külma tombuna lagunevas ajus tiirelda. See meeleheitlik mikrokosmos ei lase unustada nukrat tõsiasja, et siia ilma paiskumise järel kukume ikka ja ainult vältimatu lõpu poole. Inimest on juba kord õnnistatud teadmisega, et ta mitte ei lenda piiritus naudingus – üha suurenevad kontuurid ja selgemini välja joonistuvad puuladvad tema all tulenevad sellest, et ta läheneb terminaalsel kiirusel punktile, kus ta joonistub üle kogu välja laiali. Ja ometi on seegi punkt ainult üks lugematutest selles jadas, mis tuleb kusagilt vasakult ja läheb kuhugi paremale ja seni pole ei teoloog, teadlane ega filosoof osanud vastata, kuhu siis täpselt. Aga pole hullu, sest löögi suund on enam-vähem selge, ehkki me selle mehaanikat ei pruugi päris lõpuni tabada.
Peaasi on mõista, et kõiksusel pole tõenäoliselt keskpunkti. Me ei tiirlegi võib-olla ümber jumala või omaenda naba. Meeleheitlik helio/etno- või muu tsentrism varjab lihtsalt tõsiasja, et me liigume läbi vaakumi ainult ühes suunas ja ükski palve, Botox ega vereohver ei aita. Grillile järgneb alati tšill. Nii et, chi‘ll.
