Kuna olen Mihkel Muti kallal varem sõidelnud, siis on nüüd õiglane avaldada ka kiitust. Muidu läheb nii, nagu alati: eestlane kaebleb valjult, aga tunnustab vaikides. Sedapuhku on Mutt kirjutanud loo, mis minu silmis mõjub märksa tahedama palsamina kui mu eelmise sõimulaulu sihtmärk.
Eks ta vähe imelik ole, et Mutt meenutab nüüd subjektiivsust, mille lipukirjaks võiks olla O tempora, o mores!, kui alles eelmine kirjatükk ütles ju peaaegu otsesõnu, et noored ei austa enam vanemaid ega tõuse nende ruumi astudes püsti. Kuid austusest Muti vastu usun siiski, et eelmine tekst oli pigem kantud sellestsamast meeleheitest, millest ta räägib nüüd.
Ja tõsi ta on, et “pelgalt maailmalava pöörlemise hoomamine” aitab vabaneda sellest väsitavast pettekujutelmast, nagu oleks vanasti olnud kõik nii helge ja kaunis. Nii kena oleks loota, et haritud inimene ei ütle tõsimeeli: “Vanasti olid asjad muidugi hoopis paremad. Polnud kuritegevust, uks oli alati lukust lahti, inimesed teretasid tänaval üksteist, lapsed olid viisakalt riides, pedesid polnud.” Aga lootus on juba definitsiooni järgi selline asi, millesse tõsimeelse uskumise kahjustab igaveseks ükskõik kui põgus kokkupuude ajalooga. Ainult meelekindel ja teadlik empiiriliste faktide eiramine lubab mingitki lootuseleeki.
Mutt ütleb seda muidugi ilusamini, nõjatudes korraks Alliksaarele, et määratleda suhteliselt hoogsa joonega inimolemuse ja mineviku suhe:
“Minevikus ei olnud kõik nii ilus ja tulevikus ei ole kõik nii tume ega kõle, kui paistab (ega mitte ka vastupidi). Alliksaare sõnu halvematest-parematest aegadest ja hetkest, milles me praegu viibime, võib ka nii tõlgendada, et inimene on kõikide asjade mõõt ja tema üldise enesetunde diapasoon ülimast masendusest ülima joovastuseni on pea kõigil aegadel olnud üldjoontes ühtviisi täidetud. […] Ka transtsendentaalsed püüdlused ja kõrgem eneseteostus on kõikidel aegadel olnud enam-vähem samalaadsed ja pakkunud neile, kes selleks suutelised, ühtviisi õnnetunnet.”
Põhimõtteliselt võikski siinkohal joone alla tõmmata ja lugeda artikli õnnestunuks. Aga Mutil on head tähelepanekud ka muu kohta. Näiteks pean igati nõustuma väitega, et kultuuriline kõrgtase pole kuhugi kadunud (lihtsalt tippe on arvukuse tõttu puhtalt matemaatilistel põhjustel raskem leida) ja et üsna mõttetu on väita, et valjult välja reklaamitud kultuur on rämps ja kõik vaikselt varjus püsiv on sulakuld. Ei ole, ütleb Mutt ja ütlen ka mina. Vaikus ja lärm ei näita tänases keskkonnas teose või selle looja väärtuse kohta mitte kui midagi.
Ent eriti südamelähedasena kõlab jutt sellest, et loomise hind ja hävitamise hind võiks olla tasakaalus, see tähendab, üks looja ei jõua hävitada kõike, mis loomupäraselt vastumeelne. Ehk: ükski inimene ei jõua võidelda kõigi deemonitega ühiskonnas, ei jõua tõmmata välja pinde nendes lugematutes silmapaarides. Inimene võib endale reserveerida õiguse mitte olla rahul mingi nähtusega, kuid oma lahinguid tuleb valida. Muidu jääd käima nutuselt mööda oma terve mõistuse ahervaremeid ja nutad kaotatud leegione taga.
Ja viimaks: leida hingesugulasi ja tunda rõõmu nendest on minu arust introvertide ametlik moto. Igaüks, kes kuulub selle eksklusiivse klubi liikmete hulka, on teravalt teadlik sellest, et üks hingelähedane sõber on väärt rohkem kui tuhat tuttavat. Sama kehtib minu jaoks ka ühiskonna kohta – ma ei kaota usku Eestisse, sest mul on alati siin vähemalt kaks rahvuskaaslast, kes pole seda kaotanud. Sellepärast on hea meel, et ka Mutt pole seda teinud. Sellepärast ujun ma alati valimisteks välja – uppuda pole ju tahtmist ja suund näib olevat laias laastus õige. Peaasi, et ei kaota lootust.
